Päevad ja nädalad, mis algselt liikusid teosammul, on hakanud järjest kiiremas tempos liikuma. Üllatustemaa on jätkuvalt ettearvamatu ja mina üllatusteks järjest rohkem ettevalmistunud.
Niisiis:
Positiivse hoiaku, sõbraliku oleku ja lahke naeratusega on ka siin maal võimalik saavutada vähemalt pool võitu - vaatamata kõikvõimalikule bürokraatiale ja tohutule paberimajandusele, õnnestus mul vahetada kursuse teema ehk teisisõnu, õpin nüüd "Textile testing and quality control" kursusel ja olen selle võimaluse üle väga rahul.
Textile testing laboratooriumites oleme jaotatud väikesteks gruppideks. Pilt on lõnga testimise laboris tehtud, kus saime näha ja soovi korral proovida kõikide seadmete tööpõhimõtteid. Meie leedukaga oleme tõsiselt selle grupi "blondiinid", sest kõik ülejäänud on suurte kogemustega tegijad, kes meile enam-vähem kõik ka 3x üle seletavad...
Suurt vaheldust toovad nädala teoreetilisele ja praktilisele poolele laupäevased väljasõidud, mis reeglina kujutavad endast üht ettevõtte külastust väljaspool Coimbatori ja samasse piirkonda jäävate vaatamisväärsustega tutvumist. Need on tavaliselt ka kõige kurnavamad päevad, sest ilmad on jätkuvalt palavad ja bussisõidud pikad....
Eelmisel laupäeval külastasime India üht suuremat puuvilla ketrusvabrikut, kelle toodangut eksporditakse üle kogu maailma. Huvitav fakt, et 95% ulatuses kasutavad nad toorainena import-puuvilla. Suured ja võimsad ettevõtted on väga puhtad, uusimate seadmete ja suhteliselt heade töötingimustega. Aga see kohutav müra ja puuvilla tolm ja palavus......
Väga hea mulje jättis ka siidi ketramis- ja kudumisvabrik. kuna kogu toodang läheb jällegi ekspordiks, peamiselt Ameerikasse ja Euroopasse, siis toorainena ei kasutata mitte India, vaid Hiina siidi.
99% töötavad sellistes vabrikutes (nagu ka igal pool mujal) mehed. Parasjagu on käsil siidivihtide palmikuks keeramine pärast kuivatusmasinat. Kogu siid eelvärvitakse kvaliteedi ja sordi kindlaksmääramiseks, enne kudumist pestakse värv maha.
Kõige imelisemad vaatamisväärsused on siin riigis lapsed: nad on nagu väikesed mustad miniatuursed fantastiliselt ilusasti riides mänguasjapoe nukud. Nad on uudishimulikud, julged, elurõõmsad ja üldse nagu teisest riigist. Lapsed astuvad meile tänaval juurde, küsivad nime, tutvustavad ennast, ajavad juttu, pärivad väga palju, tahavad katsuda, pärast lehvitavad nagu vanad tuttavale ja on ise äärmiselt õnnelikud.
Laste meeldib meeletult poseerida.
Jõukamad pered käivad koos lastega palju parkides jalutamas ja aega veetmas.
Niiviisi viiakse lapsi kooli. Selle motika peale mahuks ka veel ema, kui vaja oleks. Selline sõit käib väga tiheda ja metsiku liiklusega teedel...
Ja nii sõidavad nutikad lapsed kambakesi taksoga koolist koju.....
