HÜVASTI, INDIA!

Lõpetuseks soovitan kõigile - kui soovite ekstreemsusi ja midagi sellist, mida ei oska ettegi kujutada, siis külastege Indiat! India tegeliku pale nägemiseks tuleb aga siin viibida kindlasti rohkem kui 1 kuu. Täpselt nii palju aega võttis minul, et Indiaga kohaneda. Ja kindlasti ei näe tegelikku Indiat turistidele orienteeritud Goas.

India inimesed on äärmiselt sõbralikud, uudishimulikud, heatahtlikud ja sügava hingeeluga inimesed. Nii, et kohe kindlasti ei pea paika minule Eesti välisministeeriumi ametniku poolt saadetud hoiatus enne sõitu, et Indias mitte kedagi usaldada ei tohi.

Nii, et olen juba üsna indiastunud.

Eestil ja Mosambiigil võib nii mõndagi ühist olla..... Kohalik kolledž korraldas meie grupi auks vastuvõtu. Ettevalmistused olid põhjalikud.

Kunstide ja teaduse kolledžis, kuhu meie suurepärane grupp kutsutud oli, tõin Eestile au ja kuulsust, sest Diana from Estonia võitis võistluse!!!!!!!

Meie hotell korraldas meie grupile piduliku õhtusöögi. Parasjagu olen tänamas hotelli restorani töötjaid ja eriti kokka, tänu kellele minust siiski päris taimetoitlast ei saanud. Tema valmistatud chicken-chopsi mäletan vist elu lõpuni väga hea sõnaga.

Ja üllatus-üllatus - riietuseks sari!!!!

Tegelikult organiseerisime grupi "tüdrukutega" viimaseks peoks kõigile sarid. Kaks Sri Lanka lady`t nägid kaks tundi vaeva, et kõik saridesse riietada. Meie riietus oli üllatus kõigile kuni viimase hetkeni...ja üllatus oli suur....olime pidevas "fotograafide" piiramisrõngas.

Oma sinise sariga sobisin loomulikult kõige paremini "musta ja valgega" (Mr. Norbert Kenyast) ;)

Tehtud töö ja vaev saab ka lõpuks tasutud - olen nüüd India poolt sertifitseeritud Textile Mill Manager :) Tunnusust avaldamas South Indian Textile Research Association´i direktor.

Jään meie suurepärast gruppi taga igatsema. Kahe kuu jooksul oli meist saanud nagu üks suur ühine pere ja just siis on aeg lahkuda......teadmisega, et võibolla ei näe üksteist enam kunagi.

Aga see-eest on mul hindamatu väärtus - 19-s riigis sellised sõbrad, kelle käest saab alati erialast nõu küsida ning 19-s riigis oodatakse mind kui kallist külalist, kelle jaoks antakse oma parim....

ILUS LÕPP NAGU MUINASJUTUS, MIS KUNAGI EI LÕPE...

TULEB HAKATA OTSI VAIKSELT KOKKU TÕMBAMA....

Teine kuu on olnud võrreldes esimese kuuga nagu öö ja päev. Kui keegi küsib, kuidas ennast tunnen, siis palun: "Suurepäraselt!" Olen vist kõikvõimalikud viirused ja haigused siin suutnud kiirkorras läbi põdeda, nii et olen saanud täieliku immuunsuse. Peaaegu, et olen juba taimetoitlane ja õppinud usaldama oma kõhutunnet rohkem kui mõistust...

Omajagu on ka tööd tehtud ja vaeva nähtud: olen konspekteerinud rohkem kui 250 lk A4 ja suutnud tühjaks kirjutada 2 pastakat...

Seega, tunnen, et meie nädalavahetuste puhkused on igati ära teenitud. Ja siinkohal on kõige sobilikum avalikustada puhkus India moodi novembri soojadel nädalalõppudel:

Esimene kord India ookeani ääres....kahjuks ei osanud veel arvestada laine suurust ja kiirust...ehk suplus riietega...ikka India moodi

Seilasime - teame....paadiga mööda dzunglijõge

Päike, tuul ja merevesi....ja ärapõlenud nina...

Head suhted meie programmi peaorganisaatori Karthiga, ei jookse kunagi mööda külge maha....

Kohalike hulgas on hele nahk hinnatud ja ühispildistamised möödapääsmatud.....

JUBA POOL KURSUST LÄBITUD....

Päevad ja nädalad, mis algselt liikusid teosammul, on hakanud järjest kiiremas tempos liikuma. Üllatustemaa on jätkuvalt ettearvamatu ja mina üllatusteks järjest rohkem ettevalmistunud.

Niisiis:

Positiivse hoiaku, sõbraliku oleku ja lahke naeratusega on ka siin maal võimalik saavutada vähemalt pool võitu - vaatamata kõikvõimalikule bürokraatiale ja tohutule paberimajandusele, õnnestus mul vahetada kursuse teema ehk teisisõnu, õpin nüüd "Textile testing and quality control" kursusel ja olen selle võimaluse üle väga rahul.

Textile testing laboratooriumites oleme jaotatud väikesteks gruppideks. Pilt on lõnga testimise laboris tehtud, kus saime näha ja soovi korral proovida kõikide seadmete tööpõhimõtteid. Meie leedukaga oleme tõsiselt selle grupi "blondiinid", sest kõik ülejäänud on suurte kogemustega tegijad, kes meile enam-vähem kõik ka 3x üle seletavad...

Suurt vaheldust toovad nädala teoreetilisele ja praktilisele poolele laupäevased väljasõidud, mis reeglina kujutavad endast üht ettevõtte külastust väljaspool Coimbatori ja samasse piirkonda jäävate vaatamisväärsustega tutvumist. Need on tavaliselt ka kõige kurnavamad päevad, sest ilmad on jätkuvalt palavad ja bussisõidud pikad....

Eelmisel laupäeval külastasime India üht suuremat puuvilla ketrusvabrikut, kelle toodangut eksporditakse üle kogu maailma. Huvitav fakt, et 95% ulatuses kasutavad nad toorainena import-puuvilla. Suured ja võimsad ettevõtted on väga puhtad, uusimate seadmete ja suhteliselt heade töötingimustega. Aga see kohutav müra ja puuvilla tolm ja palavus......

Väga hea mulje jättis ka siidi ketramis- ja kudumisvabrik. kuna kogu toodang läheb jällegi ekspordiks, peamiselt Ameerikasse ja Euroopasse, siis toorainena ei kasutata mitte India, vaid Hiina siidi.

99% töötavad sellistes vabrikutes (nagu ka igal pool mujal) mehed. Parasjagu on käsil siidivihtide palmikuks keeramine pärast kuivatusmasinat. Kogu siid eelvärvitakse kvaliteedi ja sordi kindlaksmääramiseks, enne kudumist pestakse värv maha.

Kõige imelisemad vaatamisväärsused on siin riigis lapsed: nad on nagu väikesed mustad miniatuursed fantastiliselt ilusasti riides mänguasjapoe nukud. Nad on uudishimulikud, julged, elurõõmsad ja üldse nagu teisest riigist. Lapsed astuvad meile tänaval juurde, küsivad nime, tutvustavad ennast, ajavad juttu, pärivad väga palju, tahavad katsuda, pärast lehvitavad nagu vanad tuttavale ja on ise äärmiselt õnnelikud.

Laste meeldib meeletult poseerida.

Jõukamad pered käivad koos lastega palju parkides jalutamas ja aega veetmas.

Niiviisi viiakse lapsi kooli. Selle motika peale mahuks ka veel ema, kui vaja oleks. Selline sõit käib väga tiheda ja metsiku liiklusega teedel...

Ja nii sõidavad nutikad lapsed kambakesi taksoga koolist koju.....

PIDU INDIAS

Kolmapäeval oli hindudel suur pidu - Diwali. Pean kahetsusega tunnistama, et ei ole sügavalt tunginud selle tähtpäeva tähendusse (peamiselt ajanappusest), aga peo olulisuse tunnistajaks olime me kõik. NImelt kolmapäev oli meil vaba päev. Ja nagu enamikes maailma riikides, hakkab peo tähistamine ikka eelmise päeva õhtul. Kuna meie leedukaga õhtustame valgetele inimestele kohaselt meie hotelli restoranis (mitte pirtsutamisest, aga minu arvates on see üks vähestest võimalustest valgel naisel siin linnas "ellu jääda").

Selline möll käis väljas minu aknast vaadatuna....

Rikkad hindud sõidavad kallite autodega ukse ette ja tulevad perega õhtustama. Pere so ema-isa; kõik lapsed, alates imikust; kõikvõimalikud vanavanemad, vennad-õed ja nende naised ja lapsed jne.jne. Kõik on väga nauditav - kuni sinnamaani välja, et kui marakratt-hindupoiss suures vehkimishoos joogikõrre meie lauda lennutas, siis tuli pereema isiklikult vabandama. Märksõnadeks on suur kokkukuuluvus, üksteise austamine, viisakad kombed, kõrgklassile omane väljapeetus.  Ja naised on superilusalt riietatud!!!!! (Rõiva- ja tekstiili teemal võtan kindlasti ka hiljem sõna).

Mis aga toimus tänaval? Kirjeldan selle järgi, mida peamiselt aknast nägin ja kuulsin - ja seda oli päris palju. Ilutulestik ja paugutamine kestis väikeste vaheaegadega 2 ööd ja päeva, tipphetkel 5 tundi järjest. Kes ütles, et hindud on vaesed - meie oleme......, sest isegi kõige vägevamad ei suuda Eestis vana-aastaõhtul üle 20 min oma sära näidata........ Seda, mida saab ilutulestikuks nimetada, oli täiesti tasemel (ei tahaks uskuda, et neil lõhkekehad tasuta käes on...), aga asja juurde kuulus ka paugutamine ja see vääris oma nime. Sellega tegeles vaesem elanikkond ja neid on siin mustmiljon. Need olid mingid värvilised papist torukesed (väljanägemiselt umbes sellised nagu Eestis väikesed poisid paugutavad). Ma ei tea, kas need torukesed olid ise kokku keeratud, sest pauk oli kohutav (nagu oleks barakke õhku lastud!) ja kõik see mattus kiiresti suitsupilve. Õhtuks olid linna alumised atmosfäärid paksu suitsu sees....

Tänaval ei kartnud keegi midagi ega kedagi. Suuremaid ja väiksemaid "pommikesi" süüdati nii tänava ääres kui ka keset teed. Liiklus takistuseks ei olnud...

Veel hommikul oli "mõisameeste laager maani täis" (kes veel Reliikvia filmi mäletab). Neid vedeles igal pool - peamiselt tänava äärtes, kes pikali, kes poolkülili. Ei tahaks väga familiaarseks minna, aga kui mainida seda, et vaene mees kannab pükste asemel rätikut ümber tagumiku, siis sellel hommikul rätiku kohendamisega eriti vaeva ei nähtud ja aluspesu selle all ei kantud. Kõik oli väga naturaalne ja õhkuläbilaskev.....

Pidu ei oska pidada ainult hindud. Eesoleval pühapäeval on suur pidu moslemitel. Meie sõbralikus grupis on kokku erinevatelt maadelt 20 moslemit (muideks väga ühtehoidvad!). Nad panid rahad kokku ning pärast pühapäevast varahommikust (4 - 5 ajal) palvetamist, lähevad ostavad turult lamba, Allahi nimel saadavad ta hinge parematele jahimaadele, aga maise osa küpsetavad ja söövad ära (kokkulepe juba hotelli restos olemas). Peaks ütlema, et väga ettevõtlikud ja sihikindlad mehed.... Väike lootus on, et äkki saame ka paar lihatükki, sest komme näeb ette, et liha jagatakse sugulaste ja puudustkannatavate inimeste vahel ära. Üks sultaniriigi esindaja juba nimetab mind küll oma õeks, aga ma sobiks hetkel ka puudustkannatajate hulka.....

Mina ja muhameedlased: Egiptus, Sudaan, Kenya, Oman, Usbekistan

TOIDU-ERI

Ma arvan, et mu seedeelundid on minu peale äärmiselt pahased, sest kindlasti ei saa nad aru, mille eest neid küll karistatakse, olles mind suurema osa elust truult teeninud. Nad annavad mulle peaaegu iga päev märku, et kulla inimene, mida sa küll sööd....

Selline näeb välja tänava-söögindus...

Süüa tohib ainult tunnustatud restorani toitu või suuremast marketist ostetud krõpsukesi või küpsiseid. Ülejäänud võib tühja kõhuga inimesele ahvatlev välja näha, kuid.....isegi teadlikumad hindud ise ütlevad, et ärge mingil juhul ostke tänaval või urgastes tehtud toitu - see on mõeldud ainult kohalikele, reeglina vaestele kõhtudele, mis kannatavad kõik välja.

Aga üldiselt ma arvan, et väga paljudel kaob isu üldse ära, nähes, kes ja kuidas ja kus toitu valmistavad.

Kõige piinarikkam on kuumal päeval mööduda lettidest, kus müüakse lahtilõigatud arbuusi, ananassi, papaiat.....

Korra sai proovitud ka selliseid kummalisi puuvilju (mille nime ma kahjuks ei mäleta), aga tegemist on selliste limaste ja päris maitsvate seemnetega, mida selle vilja seest süüakse.

Alguses proovisin ma uudishimuliku inimesena ikka india toitu maitsta ja süüa. See oli suur viga. Aga alguses ei saa sellest kohe aru. 99% toitudest on nii vürtsikad, et kinnise suuga süüa pole võimalik - kõik põleb. Kui hindu ütleb, et toit on vähe vürtsikas, siis minu jaoks tähendab see ikkagi toidust loobumist nüüdseks.... Alguses oli ikka tükk tegemist hindule selgeks teha, et palun tehke midagi without any spicy.... not at all.

Kuna mul on restoranis nn "oma tuttav hindu" (ilma kelleta ma vist ei saaks ka meie hotelli restoranis süüa), siis mulle tehakse nüüd alati eritellimus - chicken chops - meenutab meie kiirtoidurestoranide kanasašlõkki natuke. See on ainuke toit, mida ma alati tellin, kui kõht ikka väga tühi on.

Selline on meie lõunatamise koht tekstiiliinstituudis....

Kõige kindlamad valikud on omlett (ilma igasuguste lisandideta), keedumuna, sai džemmiga,  lisandideta valge riis (täiesti maitsetu), rasvas küpsetatud krõbe jahutoode. Kui veab, siis võib ka mõne mittevürtsika nuudliroa saada. Aga tellimust esitades kindel olla ei saa, sest nende jaoks mittevürtsikas paneb suu õhkama. Kahjuks ei ole võiamalik ka lihatooteid eriti süüa (st mingit kana või kala), sest neid nad lihtsalt ei oska ilma tugevate vürtsideta teha.

Seega olen taimetoidul. Kõige turvalisemad on päevad, kui olen söönud ainult banaane ja joonud mangomahla (pudeli oma). Kõik ülejäänud tähendab väga suurt riski.

Alkoholi praktiliselt ei jooda või juuakse väga vähe.  Nendes putkades, kus alkoholi müüakse, käivad ainult mehed. Õlu on võimalik osta ainult väga heas restoranis (minusugusel). Õnneks on restorani hinnad meiega võrreldes väga odavad. Minu kurikuulus chicken-chops maksab 140 ruupiat (66 ruupiat on 1 €).

Kohvi on siin selline, et eelistan kohvile teed. Viimati jõin siis kohvi rohkem kui 3 nädalat tagasi kodus. Ma poleks uskunudki, et hakkan jooma indiapärast ülimagusat piimaga teed. Aga teeistanduses pakutud tee oli tõesti super!

Kummalisel kombel organism selles kuumuses eriti toitu ei vajagi. Peale selle kaob nii mõneski söögikohas lihtsalt isu ära.

Kummaline vaatepilt eurooplasele on kindlasti ka kätega söömine: kaste kallatakse riisile peale, segatakse näppudega segamini ja näppudega topitakse ka see kõik suhu. Õnneks on enam-vähem igas söögikohas kätepesu võimalus (ilma igasuguste pesuainete ja kuivatamisvõimalusteta).

Seega - oleks ülihea ja kasulik, kui kogenud India-sõbrad avaldaksid oma soovitusi,  kuidas selle kõigega võimalikult valutumalt toime tulla...

Lõpetuseks ühe väga omapärase ja maitsva salati retsept (külma õllega tahtis keele alla viia...): röstitud maapähkel, väga peenteks tükkideks lõigatud punane sibul ja tomat ning koriander. Hindud ise lisavad sinna muidugi ka tšillit.

Kahjuks on täna nii kehva internetiühendus, et rokem pilte ei saa üles laadida......

KÕIK ON ETTEARVAMATU...

Kõige huvitavam siin Indias ongi see, et kõik on ettearvamatu. Ja kõik juhtub siis, kui seda kõige vähem oodata oskab. Ja midagi pole teha, aga kõige adrenaliinirohkemad on need sündmused, mis toimuvad väljaspool loenguid. Kõige turvalisemad paigad ongi siin Textile Institute ja hotell. Kui sellest haldusalast väljuda, siis hakkavad juhtuma igasugused põnevad sündmused.

Mõningad neist...

Ühel laupäeval sõitsime väikebussidega mägedesse - Ooti linna. Külastasime teeistandust ja tee töötlemise vabrikut, jalutasime kohalikes kuulsates parkides, nautisime imekaunist maastikku. Kõik oli väga tore....aga, kuidas te tunneksite ennast kõrgetes mägedes ülikitsastel ja käänulistel 45 kraadise tõusunurga all kulgevatel mägiteedel, kui ühel hetkel bussi jõud lõpeb otsa ja hakkab vaikselt tagasi vajuma ja taga on teadagi mis... Nüüd ma siis tean, mis siis tuleb teha - tuleb kiiresti bussist välja hüpata :). Kohalikud väikesed tumedad asjapulgad panevad bussirataste teha telliskivid, et buss ikka teel püsiks ja tühi buss üritab parema koha peale sõita. Siis tuleb uuesti bussi kobida ja hinge kinni hoida, et järgmist korda ei tuleks. Aga tuli küll - ja tervelt 3 korda.

Nii kuivatatakse teeööstuses tee lehti.

Sellistes mägedes need teeistandused ongi, kus peamiselt naised, suured korvid seljas, teelehti korjavad. Teepõõsad on üsna väikesed (fotol eespool).

Ühel pühapäeval rentisime väiksema seltskonnaga auto (juhiga muuhulgas), et linnast välja sõita. Plaan oli džunglisse safarile sõita. Kõik oli väga tore: mäed, metsik loodus, ülikõrged bambusmetsad, eksootilised taimed, piisonid, ahvid ja elevandid.....aga keset ülipõnevat džungliretke hakkas äkki paduvihma sadama ja ilmusid välja sellised "lendavad kaanid" - ehk teisisõnu sellised verekaani moodi väikesed hallid iminappadega ussikesed, kes ihu külge hüppasid ja nagu parmud kohe verd imema hakkasid. Kuna minul olid põlvpüksid jalas, siis nad suutsid ka riiete alla ennast sokutada. Neid oli üsna raske eemaldada ja mis kõige vastikum, et neid ei tundnud üldse. Seepärast tuli kogu aeg jalgu kontrollida, et neid eemaldada. Kuna mu fotoka aku oli selleks ajaks tühi, siis on mu moblas paar võigast pilti veriseks söödud jalgadest.

Elevant vabas looduses. Lähemale ei lubatud minna.

Ka pärdikud ei olnud nii valgeid inimesi ennem näinud.



Lisaks sellele suutis rendiauto juht ühes peatuskohas autovõtmed ära kaotada. Ja nii ära kaotada, et 7 inimest otsis tund aega ja leidnudki ülesse ja kõik plaanid tuli ringi teha, sest kokkulepitud ajaks me safarile enam ei jõudnud. Siis tuli appi üks Morgani-nimeline ürgselt metsiku välimusega väike hindu ja toppis meid kuuekesi sapaka-suurusesse autosse ja viis meid kohale. Kohapeal selgus, et selleks et safarile minna peab välismaalasel olema kaasas pass ja viisa, sest originaaldokumentidelt kirjutab tähtis ametnik käsitsi vihikusse üles kõikvõimalikud andmed. Minul oli ID-kaart ja India poolt välja antud pildiga tõend kõikvõimalike andmetega, kuid see ei kõlvanud, sest kuskilt ei olnud võimalik välja lugeda viisa numbrit. Ka see ei sobimud, et tekstiiliinstituudist oleks inimene neile viisanumbri öelnud ja arvutit eha faksi neil ei olnud, et oleks saanud saata. Ja oligi kõik. Sa võid tulla maakera teiselt poolelt kohale, aga ametnik on kindel nagu kalju ja teenusdisainist pole ta midagi kuulnud. Ja siise pääseb ainult üle tema laiba. Nii jäi tiigrisafari olemata....

Meie Morganiga....äärmiselt huvitav, omapärane ja lahke hindu ning nagu pildilt näha - selline näeb välja vaesem klass.

Ja nii lihtsalt võibki tiigreid mitte näha.....

Kas teist keegi on sõitnud magamisbussiga? Väljastpoolt nagu kahekordne buss, aga seest nagu rongivagun. Ja sisse mahub 36 inimest täispikkuses horisontaalis magama. Väga eriline kogemus - heidad bussis asemele pikali ja teleka asemel vaatad aknast välja nagu filmi :). Vot sellisega sõitsime 8 tundi öösel Coimbatorist Bangaloresse.

Magamisbuss tegi meele rõõmsaks ja tegelikult oli tõesti seal võimalik sõidu ajal magada. Kohalik rikas hindu aga rääkis, et selliseid magamisbusse on neil väga luksuslikke....

Bangalore on täiesti teistsugune linn - tõesti nagu teine India. Coimbatore oleks nüüd nagu 1,5miljoniline linnastunud küla. Bangalore on juba linna moodi: majad on suuremad, kõrgemad ja paremad; jalakäijatel on enamasti kõnniteed; poed on suuremad ja müüjad ei ole niiiiiii tülikad....

Kõige kavalamad mehed on siin riksha juhid. Üks kena mees lubas meile hotelli juures 100 ruupia eest (umbes 1,5 eur) linna peal sõidutada. Alguses kauplesime, siis nagu eriti ei viitsinud ja jalutasime sealt minema. 100m pärast sõitis riksha-mees meile järgi ja ütles, et olgu siis 10 ruupia eest. Nii väikese raha eest tegi siis linna peal suure tiiru ja lõpuks viis ühe üsna kalli siidikaupluse ukse juurde, kuhu me muidugi sisse läksime ja ühtteist ostsime ja loomulikult sai riksha-mees poepidajalt protsendi, et meid sinna viis.....

NIISIIS, MIDA MA ÕPIN....

Meie loengus algavad kell 10 ja lõpevad 16.30 - nii, et tõsine tegelemine. Vahepeal on 2 kohvipausi ja lõuna. Teemad puudutavad väga lähedalt seda, mida ka mina õpetan - kiust kangani. Lektorid on iga konkreetse teema kohta erinevad ja täpselt nii palju erinevatest inglise keeltest ja aktsentidest tuleb aru saada. Aga sellega hakkab harjuma - kui tähelepanelikult jälgida, siis on võimalik sisust suuremalt jaolt aru saada. Kui muudest asjadest mõelda, siis ei saa aru, kas on inglise keel või mõni kohalik. Kõige hullem on see, et nende sõnavara on väga hea ja seetõttu nad räägivad väga kiiresti nagu oma emakeeltki. Auditoorium pistab sageli kisama : "More slowly, please.....".

Selline näeb välja meie auditoorium, mida me nimetame "külmkapiks", sest konditsioneer on kogu aeg sees ja umbes 17-18 kraadi ka.....

Meie suur grupp on jaotunud kaheks: ühed, kes õpivad "Textile Mill Management"-i nagu mina ja teised "Textile Testing and Quality Control". Umbes pooled loengud on meil koos ja ühised. Tegelikult oleks pidanud valima selle teise, sest see kujutab endast kiudude, lõngade ja kangaste testimise võimaluste tutvustamist nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Neile jaotati ka mahukas "Manual for Textile Testing". Sain juba jutule ja saan sellest endale koopia teha. Mill management on kõik see, mis puudutab kiudude tundmist, nende esmast töötlemist tehases, ketrust, kudumist ja kvaliteedi kontrolli ja erinevaid juhtimisprotsesside tutvustamist. Oskan juba arvutada erinevate ketrusseadmete töö efektiivsust...... :). Testing huvitab mind silmnähtavalt rohkem - seega üritan laveerida nende kursuste vahel ja ennast vaikselt testijate gruppi sokutada.

Teoreetilise osa kinnistamiseks on labor, kus saab kõike praktiliselt näha. Jääb aega ka poseerimiseks.