TOIDU-ERI

Ma arvan, et mu seedeelundid on minu peale äärmiselt pahased, sest kindlasti ei saa nad aru, mille eest neid küll karistatakse, olles mind suurema osa elust truult teeninud. Nad annavad mulle peaaegu iga päev märku, et kulla inimene, mida sa küll sööd....

Selline näeb välja tänava-söögindus...

Süüa tohib ainult tunnustatud restorani toitu või suuremast marketist ostetud krõpsukesi või küpsiseid. Ülejäänud võib tühja kõhuga inimesele ahvatlev välja näha, kuid.....isegi teadlikumad hindud ise ütlevad, et ärge mingil juhul ostke tänaval või urgastes tehtud toitu - see on mõeldud ainult kohalikele, reeglina vaestele kõhtudele, mis kannatavad kõik välja.

Aga üldiselt ma arvan, et väga paljudel kaob isu üldse ära, nähes, kes ja kuidas ja kus toitu valmistavad.

Kõige piinarikkam on kuumal päeval mööduda lettidest, kus müüakse lahtilõigatud arbuusi, ananassi, papaiat.....

Korra sai proovitud ka selliseid kummalisi puuvilju (mille nime ma kahjuks ei mäleta), aga tegemist on selliste limaste ja päris maitsvate seemnetega, mida selle vilja seest süüakse.

Alguses proovisin ma uudishimuliku inimesena ikka india toitu maitsta ja süüa. See oli suur viga. Aga alguses ei saa sellest kohe aru. 99% toitudest on nii vürtsikad, et kinnise suuga süüa pole võimalik - kõik põleb. Kui hindu ütleb, et toit on vähe vürtsikas, siis minu jaoks tähendab see ikkagi toidust loobumist nüüdseks.... Alguses oli ikka tükk tegemist hindule selgeks teha, et palun tehke midagi without any spicy.... not at all.

Kuna mul on restoranis nn "oma tuttav hindu" (ilma kelleta ma vist ei saaks ka meie hotelli restoranis süüa), siis mulle tehakse nüüd alati eritellimus - chicken chops - meenutab meie kiirtoidurestoranide kanasašlõkki natuke. See on ainuke toit, mida ma alati tellin, kui kõht ikka väga tühi on.

Selline on meie lõunatamise koht tekstiiliinstituudis....

Kõige kindlamad valikud on omlett (ilma igasuguste lisandideta), keedumuna, sai džemmiga,  lisandideta valge riis (täiesti maitsetu), rasvas küpsetatud krõbe jahutoode. Kui veab, siis võib ka mõne mittevürtsika nuudliroa saada. Aga tellimust esitades kindel olla ei saa, sest nende jaoks mittevürtsikas paneb suu õhkama. Kahjuks ei ole võiamalik ka lihatooteid eriti süüa (st mingit kana või kala), sest neid nad lihtsalt ei oska ilma tugevate vürtsideta teha.

Seega olen taimetoidul. Kõige turvalisemad on päevad, kui olen söönud ainult banaane ja joonud mangomahla (pudeli oma). Kõik ülejäänud tähendab väga suurt riski.

Alkoholi praktiliselt ei jooda või juuakse väga vähe.  Nendes putkades, kus alkoholi müüakse, käivad ainult mehed. Õlu on võimalik osta ainult väga heas restoranis (minusugusel). Õnneks on restorani hinnad meiega võrreldes väga odavad. Minu kurikuulus chicken-chops maksab 140 ruupiat (66 ruupiat on 1 €).

Kohvi on siin selline, et eelistan kohvile teed. Viimati jõin siis kohvi rohkem kui 3 nädalat tagasi kodus. Ma poleks uskunudki, et hakkan jooma indiapärast ülimagusat piimaga teed. Aga teeistanduses pakutud tee oli tõesti super!

Kummalisel kombel organism selles kuumuses eriti toitu ei vajagi. Peale selle kaob nii mõneski söögikohas lihtsalt isu ära.

Kummaline vaatepilt eurooplasele on kindlasti ka kätega söömine: kaste kallatakse riisile peale, segatakse näppudega segamini ja näppudega topitakse ka see kõik suhu. Õnneks on enam-vähem igas söögikohas kätepesu võimalus (ilma igasuguste pesuainete ja kuivatamisvõimalusteta).

Seega - oleks ülihea ja kasulik, kui kogenud India-sõbrad avaldaksid oma soovitusi,  kuidas selle kõigega võimalikult valutumalt toime tulla...

Lõpetuseks ühe väga omapärase ja maitsva salati retsept (külma õllega tahtis keele alla viia...): röstitud maapähkel, väga peenteks tükkideks lõigatud punane sibul ja tomat ning koriander. Hindud ise lisavad sinna muidugi ka tšillit.

Kahjuks on täna nii kehva internetiühendus, et rokem pilte ei saa üles laadida......