Kõige huvitavam siin Indias ongi see, et kõik on ettearvamatu. Ja kõik juhtub siis, kui seda kõige vähem oodata oskab. Ja midagi pole teha, aga kõige adrenaliinirohkemad on need sündmused, mis toimuvad väljaspool loenguid. Kõige turvalisemad paigad ongi siin Textile Institute ja hotell. Kui sellest haldusalast väljuda, siis hakkavad juhtuma igasugused põnevad sündmused.
Mõningad neist...
Ühel laupäeval sõitsime väikebussidega mägedesse - Ooti linna. Külastasime teeistandust ja tee töötlemise vabrikut, jalutasime kohalikes kuulsates parkides, nautisime imekaunist maastikku. Kõik oli väga tore....aga, kuidas te tunneksite ennast kõrgetes mägedes ülikitsastel ja käänulistel 45 kraadise tõusunurga all kulgevatel mägiteedel, kui ühel hetkel bussi jõud lõpeb otsa ja hakkab vaikselt tagasi vajuma ja taga on teadagi mis... Nüüd ma siis tean, mis siis tuleb teha - tuleb kiiresti bussist välja hüpata :). Kohalikud väikesed tumedad asjapulgad panevad bussirataste teha telliskivid, et buss ikka teel püsiks ja tühi buss üritab parema koha peale sõita. Siis tuleb uuesti bussi kobida ja hinge kinni hoida, et järgmist korda ei tuleks. Aga tuli küll - ja tervelt 3 korda.
Nii kuivatatakse teeööstuses tee lehti.
Sellistes mägedes need teeistandused ongi, kus peamiselt naised, suured korvid seljas, teelehti korjavad. Teepõõsad on üsna väikesed (fotol eespool).
Ühel pühapäeval rentisime väiksema seltskonnaga auto (juhiga muuhulgas), et linnast välja sõita. Plaan oli džunglisse safarile sõita. Kõik oli väga tore: mäed, metsik loodus, ülikõrged bambusmetsad, eksootilised taimed, piisonid, ahvid ja elevandid.....aga keset ülipõnevat džungliretke hakkas äkki paduvihma sadama ja ilmusid välja sellised "lendavad kaanid" - ehk teisisõnu sellised verekaani moodi väikesed hallid iminappadega ussikesed, kes ihu külge hüppasid ja nagu parmud kohe verd imema hakkasid. Kuna minul olid põlvpüksid jalas, siis nad suutsid ka riiete alla ennast sokutada. Neid oli üsna raske eemaldada ja mis kõige vastikum, et neid ei tundnud üldse. Seepärast tuli kogu aeg jalgu kontrollida, et neid eemaldada. Kuna mu fotoka aku oli selleks ajaks tühi, siis on mu moblas paar võigast pilti veriseks söödud jalgadest.
Elevant vabas looduses. Lähemale ei lubatud minna.
Ka pärdikud ei olnud nii valgeid inimesi ennem näinud.
Lisaks sellele suutis rendiauto juht ühes peatuskohas autovõtmed ära kaotada. Ja nii ära kaotada, et 7 inimest otsis tund aega ja leidnudki ülesse ja kõik plaanid tuli ringi teha, sest kokkulepitud ajaks me safarile enam ei jõudnud. Siis tuli appi üks Morgani-nimeline ürgselt metsiku välimusega väike hindu ja toppis meid kuuekesi sapaka-suurusesse autosse ja viis meid kohale. Kohapeal selgus, et selleks et safarile minna peab välismaalasel olema kaasas pass ja viisa, sest originaaldokumentidelt kirjutab tähtis ametnik käsitsi vihikusse üles kõikvõimalikud andmed. Minul oli ID-kaart ja India poolt välja antud pildiga tõend kõikvõimalike andmetega, kuid see ei kõlvanud, sest kuskilt ei olnud võimalik välja lugeda viisa numbrit. Ka see ei sobimud, et tekstiiliinstituudist oleks inimene neile viisanumbri öelnud ja arvutit eha faksi neil ei olnud, et oleks saanud saata. Ja oligi kõik. Sa võid tulla maakera teiselt poolelt kohale, aga ametnik on kindel nagu kalju ja teenusdisainist pole ta midagi kuulnud. Ja siise pääseb ainult üle tema laiba. Nii jäi tiigrisafari olemata....
Meie Morganiga....äärmiselt huvitav, omapärane ja lahke hindu ning nagu pildilt näha - selline näeb välja vaesem klass.
Ja nii lihtsalt võibki tiigreid mitte näha.....
Kas teist keegi on sõitnud magamisbussiga? Väljastpoolt nagu kahekordne buss, aga seest nagu rongivagun. Ja sisse mahub 36 inimest täispikkuses horisontaalis magama. Väga eriline kogemus - heidad bussis asemele pikali ja teleka asemel vaatad aknast välja nagu filmi :). Vot sellisega sõitsime 8 tundi öösel Coimbatorist Bangaloresse.
Magamisbuss tegi meele rõõmsaks ja tegelikult oli tõesti seal võimalik sõidu ajal magada. Kohalik rikas hindu aga rääkis, et selliseid magamisbusse on neil väga luksuslikke....
Bangalore on täiesti teistsugune linn - tõesti nagu teine India. Coimbatore oleks nüüd nagu 1,5miljoniline linnastunud küla. Bangalore on juba linna moodi: majad on suuremad, kõrgemad ja paremad; jalakäijatel on enamasti kõnniteed; poed on suuremad ja müüjad ei ole niiiiiii tülikad....
Kõige kavalamad mehed on siin riksha juhid. Üks kena mees lubas meile hotelli juures 100 ruupia eest (umbes 1,5 eur) linna peal sõidutada. Alguses kauplesime, siis nagu eriti ei viitsinud ja jalutasime sealt minema. 100m pärast sõitis riksha-mees meile järgi ja ütles, et olgu siis 10 ruupia eest. Nii väikese raha eest tegi siis linna peal suure tiiru ja lõpuks viis ühe üsna kalli siidikaupluse ukse juurde, kuhu me muidugi sisse läksime ja ühtteist ostsime ja loomulikult sai riksha-mees poepidajalt protsendi, et meid sinna viis.....
No comments:
Post a Comment