TERE TULEMAST MINU BLOGISSE!

Üritan jagada infot, mis paljudele võiks huvi pakkuda....




KAKS KUUD INDIAS...































Friday, October 28, 2011

PIDU INDIAS

Kolmapäeval oli hindudel suur pidu - Diwali. Pean kahetsusega tunnistama, et ei ole sügavalt tunginud selle tähtpäeva tähendusse (peamiselt ajanappusest), aga peo olulisuse tunnistajaks olime me kõik. NImelt kolmapäev oli meil vaba päev. Ja nagu enamikes maailma riikides, hakkab peo tähistamine ikka eelmise päeva õhtul. Kuna meie leedukaga õhtustame valgetele inimestele kohaselt meie hotelli restoranis (mitte pirtsutamisest, aga minu arvates on see üks vähestest võimalustest valgel naisel siin linnas "ellu jääda").

Selline möll käis väljas minu aknast vaadatuna....

Rikkad hindud sõidavad kallite autodega ukse ette ja tulevad perega õhtustama. Pere so ema-isa; kõik lapsed, alates imikust; kõikvõimalikud vanavanemad, vennad-õed ja nende naised ja lapsed jne.jne. Kõik on väga nauditav - kuni sinnamaani välja, et kui marakratt-hindupoiss suures vehkimishoos joogikõrre meie lauda lennutas, siis tuli pereema isiklikult vabandama. Märksõnadeks on suur kokkukuuluvus, üksteise austamine, viisakad kombed, kõrgklassile omane väljapeetus.  Ja naised on superilusalt riietatud!!!!! (Rõiva- ja tekstiili teemal võtan kindlasti ka hiljem sõna).


Mis aga toimus tänaval? Kirjeldan selle järgi, mida peamiselt aknast nägin ja kuulsin - ja seda oli päris palju. Ilutulestik ja paugutamine kestis väikeste vaheaegadega 2 ööd ja päeva, tipphetkel 5 tundi järjest. Kes ütles, et hindud on vaesed - meie oleme......, sest isegi kõige vägevamad ei suuda Eestis vana-aastaõhtul üle 20 min oma sära näidata........ Seda, mida saab ilutulestikuks nimetada, oli täiesti tasemel (ei tahaks uskuda, et neil lõhkekehad tasuta käes on...), aga asja juurde kuulus ka paugutamine ja see vääris oma nime. Sellega tegeles vaesem elanikkond ja neid on siin mustmiljon. Need olid mingid värvilised papist torukesed (väljanägemiselt umbes sellised nagu Eestis väikesed poisid paugutavad). Ma ei tea, kas need torukesed olid ise kokku keeratud, sest pauk oli kohutav (nagu oleks barakke õhku lastud!) ja kõik see mattus kiiresti suitsupilve. Õhtuks olid linna alumised atmosfäärid paksu suitsu sees....

Tänaval ei kartnud keegi midagi ega kedagi. Suuremaid ja väiksemaid "pommikesi" süüdati nii tänava ääres kui ka keset teed. Liiklus takistuseks ei olnud...

Veel hommikul oli "mõisameeste laager maani täis" (kes veel Reliikvia filmi mäletab). Neid vedeles igal pool - peamiselt tänava äärtes, kes pikali, kes poolkülili. Ei tahaks väga familiaarseks minna, aga kui mainida seda, et vaene mees kannab pükste asemel rätikut ümber tagumiku, siis sellel hommikul rätiku kohendamisega eriti vaeva ei nähtud ja aluspesu selle all ei kantud. Kõik oli väga naturaalne ja õhkuläbilaskev.....

Pidu ei oska pidada ainult hindud. Eesoleval pühapäeval on suur pidu moslemitel. Meie sõbralikus grupis on kokku erinevatelt maadelt 20 moslemit (muideks väga ühtehoidvad!). Nad panid rahad kokku ning pärast pühapäevast varahommikust (4 - 5 ajal) palvetamist, lähevad ostavad turult lamba, Allahi nimel saadavad ta hinge parematele jahimaadele, aga maise osa küpsetavad ja söövad ära (kokkulepe juba hotelli restos olemas). Peaks ütlema, et väga ettevõtlikud ja sihikindlad mehed.... Väike lootus on, et äkki saame ka paar lihatükki, sest komme näeb ette, et liha jagatakse sugulaste ja puudustkannatavate inimeste vahel ära. Üks sultaniriigi esindaja juba nimetab mind küll oma õeks, aga ma sobiks hetkel ka puudustkannatajate hulka.....

Mina ja muhameedlased: Egiptus, Sudaan, Kenya, Oman, Usbekistan

Monday, October 24, 2011

TOIDU-ERI

Ma arvan, et mu seedeelundid on minu peale äärmiselt pahased, sest kindlasti ei saa nad aru, mille eest neid küll karistatakse, olles mind suurema osa elust truult teeninud. Nad annavad mulle peaaegu iga päev märku, et kulla inimene, mida sa küll sööd....

Selline näeb välja tänava-söögindus...

Süüa tohib ainult tunnustatud restorani toitu või suuremast marketist ostetud krõpsukesi või küpsiseid. Ülejäänud võib tühja kõhuga inimesele ahvatlev välja näha, kuid.....isegi teadlikumad hindud ise ütlevad, et ärge mingil juhul ostke tänaval või urgastes tehtud toitu - see on mõeldud ainult kohalikele, reeglina vaestele kõhtudele, mis kannatavad kõik välja.

Aga üldiselt ma arvan, et väga paljudel kaob isu üldse ära, nähes, kes ja kuidas ja kus toitu valmistavad.
Kõige piinarikkam on kuumal päeval mööduda lettidest, kus müüakse lahtilõigatud arbuusi, ananassi, papaiat.....

Korra sai proovitud ka selliseid kummalisi puuvilju (mille nime ma kahjuks ei mäleta), aga tegemist on selliste limaste ja päris maitsvate seemnetega, mida selle vilja seest süüakse.


Alguses proovisin ma uudishimuliku inimesena ikka india toitu maitsta ja süüa. See oli suur viga. Aga alguses ei saa sellest kohe aru. 99% toitudest on nii vürtsikad, et kinnise suuga süüa pole võimalik - kõik põleb. Kui hindu ütleb, et toit on vähe vürtsikas, siis minu jaoks tähendab see ikkagi toidust loobumist nüüdseks.... Alguses oli ikka tükk tegemist hindule selgeks teha, et palun tehke midagi without any spicy.... not at all.
Kuna mul on restoranis nn "oma tuttav hindu" (ilma kelleta ma vist ei saaks ka meie hotelli restoranis süüa), siis mulle tehakse nüüd alati eritellimus - chicken chops - meenutab meie kiirtoidurestoranide kanasašlõkki natuke. See on ainuke toit, mida ma alati tellin, kui kõht ikka väga tühi on.
Selline on meie lõunatamise koht tekstiiliinstituudis....

Kõige kindlamad valikud on omlett (ilma igasuguste lisandideta), keedumuna, sai džemmiga,  lisandideta valge riis (täiesti maitsetu), rasvas küpsetatud krõbe jahutoode. Kui veab, siis võib ka mõne mittevürtsika nuudliroa saada. Aga tellimust esitades kindel olla ei saa, sest nende jaoks mittevürtsikas paneb suu õhkama. Kahjuks ei ole võiamalik ka lihatooteid eriti süüa (st mingit kana või kala), sest neid nad lihtsalt ei oska ilma tugevate vürtsideta teha.
Seega olen taimetoidul. Kõige turvalisemad on päevad, kui olen söönud ainult banaane ja joonud mangomahla (pudeli oma). Kõik ülejäänud tähendab väga suurt riski.

Alkoholi praktiliselt ei jooda või juuakse väga vähe.  Nendes putkades, kus alkoholi müüakse, käivad ainult mehed. Õlu on võimalik osta ainult väga heas restoranis (minusugusel). Õnneks on restorani hinnad meiega võrreldes väga odavad. Minu kurikuulus chicken-chops maksab 140 ruupiat (66 ruupiat on 1 €).
Kohvi on siin selline, et eelistan kohvile teed. Viimati jõin siis kohvi rohkem kui 3 nädalat tagasi kodus. Ma poleks uskunudki, et hakkan jooma indiapärast ülimagusat piimaga teed. Aga teeistanduses pakutud tee oli tõesti super!

Kummalisel kombel organism selles kuumuses eriti toitu ei vajagi. Peale selle kaob nii mõneski söögikohas lihtsalt isu ära.
Kummaline vaatepilt eurooplasele on kindlasti ka kätega söömine: kaste kallatakse riisile peale, segatakse näppudega segamini ja näppudega topitakse ka see kõik suhu. Õnneks on enam-vähem igas söögikohas kätepesu võimalus (ilma igasuguste pesuainete ja kuivatamisvõimalusteta).

Seega - oleks ülihea ja kasulik, kui kogenud India-sõbrad avaldaksid oma soovitusi,  kuidas selle kõigega võimalikult valutumalt toime tulla...

Lõpetuseks ühe väga omapärase ja maitsva salati retsept (külma õllega tahtis keele alla viia...): röstitud maapähkel, väga peenteks tükkideks lõigatud punane sibul ja tomat ning koriander. Hindud ise lisavad sinna muidugi ka tšillit.

Kahjuks on täna nii kehva internetiühendus, et rokem pilte ei saa üles laadida......



Thursday, October 20, 2011

KÕIK ON ETTEARVAMATU...

Kõige huvitavam siin Indias ongi see, et kõik on ettearvamatu. Ja kõik juhtub siis, kui seda kõige vähem oodata oskab. Ja midagi pole teha, aga kõige adrenaliinirohkemad on need sündmused, mis toimuvad väljaspool loenguid. Kõige turvalisemad paigad ongi siin Textile Institute ja hotell. Kui sellest haldusalast väljuda, siis hakkavad juhtuma igasugused põnevad sündmused.
Mõningad neist...

Ühel laupäeval sõitsime väikebussidega mägedesse - Ooti linna. Külastasime teeistandust ja tee töötlemise vabrikut, jalutasime kohalikes kuulsates parkides, nautisime imekaunist maastikku. Kõik oli väga tore....aga, kuidas te tunneksite ennast kõrgetes mägedes ülikitsastel ja käänulistel 45 kraadise tõusunurga all kulgevatel mägiteedel, kui ühel hetkel bussi jõud lõpeb otsa ja hakkab vaikselt tagasi vajuma ja taga on teadagi mis... Nüüd ma siis tean, mis siis tuleb teha - tuleb kiiresti bussist välja hüpata :). Kohalikud väikesed tumedad asjapulgad panevad bussirataste teha telliskivid, et buss ikka teel püsiks ja tühi buss üritab parema koha peale sõita. Siis tuleb uuesti bussi kobida ja hinge kinni hoida, et järgmist korda ei tuleks. Aga tuli küll - ja tervelt 3 korda.

Nii kuivatatakse teeööstuses tee lehti.


Sellistes mägedes need teeistandused ongi, kus peamiselt naised, suured korvid seljas, teelehti korjavad. Teepõõsad on üsna väikesed (fotol eespool).

Ühel pühapäeval rentisime väiksema seltskonnaga auto (juhiga muuhulgas), et linnast välja sõita. Plaan oli džunglisse safarile sõita. Kõik oli väga tore: mäed, metsik loodus, ülikõrged bambusmetsad, eksootilised taimed, piisonid, ahvid ja elevandid.....aga keset ülipõnevat džungliretke hakkas äkki paduvihma sadama ja ilmusid välja sellised "lendavad kaanid" - ehk teisisõnu sellised verekaani moodi väikesed hallid iminappadega ussikesed, kes ihu külge hüppasid ja nagu parmud kohe verd imema hakkasid. Kuna minul olid põlvpüksid jalas, siis nad suutsid ka riiete alla ennast sokutada. Neid oli üsna raske eemaldada ja mis kõige vastikum, et neid ei tundnud üldse. Seepärast tuli kogu aeg jalgu kontrollida, et neid eemaldada. Kuna mu fotoka aku oli selleks ajaks tühi, siis on mu moblas paar võigast pilti veriseks söödud jalgadest.

Elevant vabas looduses. Lähemale ei lubatud minna.

Ka pärdikud ei olnud nii valgeid inimesi ennem näinud.

Lisaks sellele suutis rendiauto juht ühes peatuskohas autovõtmed ära kaotada. Ja nii ära kaotada, et 7 inimest otsis tund aega ja leidnudki ülesse ja kõik plaanid tuli ringi teha, sest kokkulepitud ajaks me safarile enam ei jõudnud. Siis tuli appi üks Morgani-nimeline ürgselt metsiku välimusega väike hindu ja toppis meid kuuekesi sapaka-suurusesse autosse ja viis meid kohale. Kohapeal selgus, et selleks et safarile minna peab välismaalasel olema kaasas pass ja viisa, sest originaaldokumentidelt kirjutab tähtis ametnik käsitsi vihikusse üles kõikvõimalikud andmed. Minul oli ID-kaart ja India poolt välja antud pildiga tõend kõikvõimalike andmetega, kuid see ei kõlvanud, sest kuskilt ei olnud võimalik välja lugeda viisa numbrit. Ka see ei sobimud, et tekstiiliinstituudist oleks inimene neile viisanumbri öelnud ja arvutit eha faksi neil ei olnud, et oleks saanud saata. Ja oligi kõik. Sa võid tulla maakera teiselt poolelt kohale, aga ametnik on kindel nagu kalju ja teenusdisainist pole ta midagi kuulnud. Ja siise pääseb ainult üle tema laiba. Nii jäi tiigrisafari olemata....

Meie Morganiga....äärmiselt huvitav, omapärane ja lahke hindu ning nagu pildilt näha - selline näeb välja vaesem klass.

Ja nii lihtsalt võibki tiigreid mitte näha.....

Kas teist keegi on sõitnud magamisbussiga? Väljastpoolt nagu kahekordne buss, aga seest nagu rongivagun. Ja sisse mahub 36 inimest täispikkuses horisontaalis magama. Väga eriline kogemus - heidad bussis asemele pikali ja teleka asemel vaatad aknast välja nagu filmi :). Vot sellisega sõitsime 8 tundi öösel Coimbatorist Bangaloresse.
Magamisbuss tegi meele rõõmsaks ja tegelikult oli tõesti seal võimalik sõidu ajal magada. Kohalik rikas hindu aga rääkis, et selliseid magamisbusse on neil väga luksuslikke....
Bangalore on täiesti teistsugune linn - tõesti nagu teine India. Coimbatore oleks nüüd nagu 1,5miljoniline linnastunud küla. Bangalore on juba linna moodi: majad on suuremad, kõrgemad ja paremad; jalakäijatel on enamasti kõnniteed; poed on suuremad ja müüjad ei ole niiiiiii tülikad....
Kõige kavalamad mehed on siin riksha juhid. Üks kena mees lubas meile hotelli juures 100 ruupia eest (umbes 1,5 eur) linna peal sõidutada. Alguses kauplesime, siis nagu eriti ei viitsinud ja jalutasime sealt minema. 100m pärast sõitis riksha-mees meile järgi ja ütles, et olgu siis 10 ruupia eest. Nii väikese raha eest tegi siis linna peal suure tiiru ja lõpuks viis ühe üsna kalli siidikaupluse ukse juurde, kuhu me muidugi sisse läksime ja ühtteist ostsime ja loomulikult sai riksha-mees poepidajalt protsendi, et meid sinna viis.....

Saturday, October 15, 2011

NIISIIS, MIDA MA ÕPIN....

Meie loengus algavad kell 10 ja lõpevad 16.30 - nii, et tõsine tegelemine. Vahepeal on 2 kohvipausi ja lõuna. Teemad puudutavad väga lähedalt seda, mida ka mina õpetan - kiust kangani. Lektorid on iga konkreetse teema kohta erinevad ja täpselt nii palju erinevatest inglise keeltest ja aktsentidest tuleb aru saada. Aga sellega hakkab harjuma - kui tähelepanelikult jälgida, siis on võimalik sisust suuremalt jaolt aru saada. Kui muudest asjadest mõelda, siis ei saa aru, kas on inglise keel või mõni kohalik. Kõige hullem on see, et nende sõnavara on väga hea ja seetõttu nad räägivad väga kiiresti nagu oma emakeeltki. Auditoorium pistab sageli kisama : "More slowly, please.....".

Selline näeb välja meie auditoorium, mida me nimetame "külmkapiks", sest konditsioneer on kogu aeg sees ja umbes 17-18 kraadi ka.....

Meie suur grupp on jaotunud kaheks: ühed, kes õpivad "Textile Mill Management"-i nagu mina ja teised "Textile Testing and Quality Control". Umbes pooled loengud on meil koos ja ühised. Tegelikult oleks pidanud valima selle teise, sest see kujutab endast kiudude, lõngade ja kangaste testimise võimaluste tutvustamist nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Neile jaotati ka mahukas "Manual for Textile Testing". Sain juba jutule ja saan sellest endale koopia teha. Mill management on kõik see, mis puudutab kiudude tundmist, nende esmast töötlemist tehases, ketrust, kudumist ja kvaliteedi kontrolli ja erinevaid juhtimisprotsesside tutvustamist. Oskan juba arvutada erinevate ketrusseadmete töö efektiivsust...... :). Testing huvitab mind silmnähtavalt rohkem - seega üritan laveerida nende kursuste vahel ja ennast vaikselt testijate gruppi sokutada.
Teoreetilise osa kinnistamiseks on labor, kus saab kõike praktiliselt näha. Jääb aega ka poseerimiseks.

Friday, October 14, 2011

EI OLEGI "ÕIGE INDIA"

India on nii eripalgeline ja seda on näha absoluutselt igal pool - uskumatust vaesusest suurte rikkusteni...ja see kontrast on mitmeid kordi suurem kui ükskõik kus Euroopas. Meil on grupis 2 Bombay poissi ja nad avaldasid oma arvamust, et neil on tõsiselt kahju, kui meie ettekujutus Indiast piirdub selle linnaga, kus me elame, sest SEE EI PIDAVAT OLEMA ÜLDSE ÕIGE INDIA. Siin ei pidavat olema ei India kultuuri, traditsioone ega midagi, mis iseloomustaks Indiat tervikuna. Hindu poisid ütlesid, et nad tunnevad häbi selle üle, mida me siin peame üle elama. Vot siis! Omalt poolt on nad valmis tegema kõik, et me tulevikus Indias ennast kunagi halvasti tundma ei pea.
Muideks Bombay poisid räägivad kohalikega inglise keeles, sest nad ei räägi tamili keelt.

Tegelikult olen ma korduvalt tahtnud oma õpingutest kirjutada, kuid tänu teravatele elamustele, on see tahaplaanile jäänud. Kindlasti ma jõuan seda veel teha....

Just siis, kui ma arvasin õige päeva olevat oma erialaste teadmiste laiendamisest kirjutada, juhtus meil selline lugu....... Hakkas vihma sadama, kohe päris tugevalt (kuid sellele vaatamata on väga soe). Meie loengud lõpevad tavaliselt 16.30 (kohaliku aja järgi, mis 2,5 tundi Eestist ees) ja buss, mis meid iga päev instituudist hotelli viib, startis tavapärasel ajal. Hotelli on umbes 10 km, kuid India liiklus on teine vaatamisväärsus.... Üsna peagi sai selgeks, et oleme totaalses ummikus ja liigume suure bussiga sentimeeterhaaval keset seda tohutut rägastikku: bussid, autod, mootorrattad, jalakäijad ja teised kummalised sõiduvahendid kuni vankrite ja kärudeni välja. Kui me olime umbes 2 tundi!!!!! ukerdanud, siis sai bussil kütus otsa!!!!! Umbkeelne bussijuht laiutas käsi. Kui me olime pool tundi selles hullus liikluses lihtsalt bussis istunud ja välja vahtinud seda ilmaimet, siis ärksamad meie grupi liikmed teatasid, et ei ole mõtet siin bussis ööbida, vaid tuleb leida omal käel tee hotellini. Asukoht teadmata, kaart ei ole (sellest ei ole siin ka midagi kasu), pilkane pimedus, lausvihm, vesi kohati poolde säärde, jube mustus, tohutu intensiivne liiklus ümberringi ja puuduvad kõnniteed!!!! Ma ei ole elu sees sellist asja kogenud!! Seda võiks võrrelda sellega, kui üritada tipptunnil, pimedas, punase tule ajal Pärnu mnt ületada, kuid liiklus on veel 3 x tihedam. Jaotusime gruppidesse ja laveerisime selle liiklusvoolu sees, hoidsime üksteisel silma peal ja nii see "kodutee" algas. Üks väike süsimust Zimbabwe mees tegi mulle ees teed - ta oli nii must, et raske oli teda pimedas näha :) Kui lõpuks ükskord hotellini jõudsime, siis oli igaühel, mida meenutada.....

Üldiselt näeb meie elurõõmus grupp välja selline....

Tuesday, October 11, 2011

VAHEPALAKS...

Täna ma võtsin üles erinevate rahvaste esindajatega vesteldes minu jaoks väga huvitava teema  - orgaaniline puuvill.
Kõige väärtuslikumat ja asjalikumat infot sain ma ühe hindu noormehe käest, kes ise on Inglismaal omandanud finantsjuhtimise magistrikraadi ja kelle pere on juba kes teab mitmendat põlve puuvillavabrikute omanik ehk teisisõnu tegemist on jõuka töösturi haritud pojaga. Jällegi pean ütlema, et äärmiselt intelligentne ja laia silmaringiga hindu. Ja mis seal salata - ka väga nägus ;).
Sõnum on aga selline: kogu see orgaaniline puuvillandus, mis Euroopas on nii üles puhutud, on  paras jama. Kui hindu farmer (ja India on puuvillatootmisel maailmas 3.kohal) tahab oma puuvilla natuke kallimalt müüa, siis ta ütleb ostjale, et tal on orgaaniline puuvill. Muidugi on tal võimalik ka paber hankida, kui selleks peaks vajadus tekkima. Ükski kontroll ei saa ega jõua kontrollida ühtegi farmerit, kas ja kui palju ta oma põllul kemikaale kasutanud on. Kemikaalide mittekasutamine vähendab oluliselt saagikust, aga hinnavahe tavalise puuvillaga on mõttetult väike ning ükski (suhteliselt vaene) farmer ei hakka niiviisi rahaga mängima ega oma toiduraha arvelt keskkonda päästma. Kui tal õnnestub - müüb ta selle orgaanilise puuvilla nime all, kui mitte, siis tavalise....
Hindupoiss ise kommenteeris veel seda, et ta ise ei osta kunagi orgaanilise puuvilla sildi all olevat mõttetult kallist asja, sest 97% juhtudel on tegemist täiesti tavalise puuvillaga. Veelkord tõestus sellest, et nimi ja kaubamärk maksab. Tähelepanuväärne on loo juures veel see, et neid "pahasid" pestitsiide ja kemikaale kasutasid põllul juba tema vana-vana-vanaisad ja ükski normaalne farmer ei kasvata ka tänapäeval puuvilla teistmoodi, kui ta just ei ole mingi hull maailmapäästja või kui keegi talle selle eest peale ei maksa. Aga keegi ei maksa.... Nii, et "rohelised" mõelge, kes tegelikult sellest loost kasu lõikavad....

Me arutasime päris pikalt seda teemat. Ja kui miskitmoodi võimalik oleks, kutsuksin ta meeledi Eestisse samal teemal ka tudengitele ja ettevõtjatele rääkima.

Sellel fotol toimub meie õppetöö raames praktiline õpe, kuidas puuvilla kiudude kvaliteedil vahet teha ja kuidas käe vahel puuvillakiu pikkust mõõta.

Sunday, October 9, 2011

HARJUMINE VÕTAB AEGA.

Pühapäev on meil puhkepäev. Siis tuleb mõne pundiga, soovitavalt meesterahvad, kokku leppida, et linna peale minna. Nii on kindlam. Pealegi suhtutakse meestesse väga soojalt - poeugerikes surutakse kohe kätt nagu vanadel sõpradel. Naistesse suhtutakse ettevaatlikult ja ammugi ei tule keegi kätt suruma. Ja veel on lahe see, et kui mees ja naine koos poes on, siis suheldakse ja näidatakse ikkagi kõike mehele, aga kui on vaja otsustada, siis vaadatakse naisele otsa :), et mida Mam ütleb....

Tüüpiline linnapilt ilusamates paikades...

Siiani ei ole selles linnas näinud ühtegi valget inimest (va meie grupi leedukas ja serblane). Meid kutsutakse grupis lihtsalt eurooplasteks. Aga tänu sellele on mu silmaring rahvuste ja rahvaste kui lihtsalt inimeste mõistmisest oluliselt avardunud. See on omapärane kogemus viibida koos hinduistide, moslemite, araablaste ja teiste kurrunurruvutisaarte esindajatega ning saada naljadest ühtemoodi aru, arutada igapäevaelu sündmusi ja lõõpida sõbralikult ühtede või teiste puuduste üle.

Rahvaste sõprus ;) - Indoneesia, Usbekistan, Eesti, Mosambiik


                                Usbeki rahvusõhtu hotellitoas koos ehtsa usbeki leiva ja lapšaaga.
Kokkadeks mehed!!!! Äärmine sõbralikkus ja külalislahkus.... Muideks usbekid ütlesid, et nende puuvillatootmine on kõik automatiseeritud....ja jälle kutsusid vaatama..

Õnneks on siin ka päris kaasaegsed kaubanduskeskused....sisu poolest.....aga see, kuidas toimub ostlemine....on jälle üle mõistuse. Kõigepealt võtab sind juba ukse peal 3-4 nn teenindajat vastu, kummardavad ja naeratavad ja sammugi maha ei jää. Kõik on aitamise nimel!!!! Olles teada saanud, mis sind huvitab, annavad nad sind järgmisele 4-le tegelasele üle, kes kõik hakkavad sulle üksteisevõidu asju pakkuma. Kui vaja - mõõdavad risti-rästi üle, teevad kindlaks su eelistused ja toovad kõik kohale. Nad ei kao hetkekski su kõrvalt. Kui ikkagi midagi ei sobi, siis annavad järgmistele üle jne...jne...Lõpuks kui oled midagi ostnud, siis kohe seda kätte ei anta. Pakitud kauba saad kätte enne keskusest lahkumist ukse juures.

Eile oli ettevõtete päev. Sõitsime linnast välja - oli võimalus näha seda Lõuna-Indiat siin nii ilus kui valus. Peamiselt siiski valus (või pööran mina sellele liiga palju tähelepanu). Suursuguselt majesteetlikud kookospalmide salud, roheline mägimaastik, helesinised veesilmad ja erksavärviliselt kaunid rohkeõielised põõsad vaheldumusi äärmiselt räpaste teeäärtega, kuhjunud ja haisvate prügihunnikute ja kuiva tolmu sees kügelevate inimvaredega (minu mõõdupuu järgi).

Ilus India....


Külastasime tekstiili (peamiselt puuvillaga seotud) testimisseadmeid tootvat firmat. Paljud aparaadid tulid väga tuttavad ette. Nägin, kuidas nad siis crockmeetreid kokku panevad ja kiudusid tõmbavad. Tegemist väga tunnustatud firmaga siin, sest nad olid oma boksiga ka ITMA-l olnud. Huvitav, mis meie kooli nn pesumasin maksis, sest nemad pakkusid analoogset 2000 USD eest. Tuneesia mees arvas küll, et transport maksaks teist sama palju.
Teine ettevõte oli maiuspala minu jaoks - puuvilla esmase töötlemise vabrik. Jube - milline orjatöö (eurooplase jaoks). Mõelge sellele, et tänu väga vaeste inimeste tervistohverdavale tööle kanname me seljas nii odavaid keskkonnasäästlikke!!!!! (loe: inimene ei ole keskkond!) puuvillaseid riideid ja tahame kogu aeg veel odavamaid..... Minust saab järjest enam ja enam parendatud omadustega keemiliste kiudude pooldaja (tegelikult ma juba olengi suur viskoosi-sõber) või tuleb hakata ka looduslikest kiududest valmistatud toodete eest õiglasemat hinda maksma, mis kataks kinni ka tootjate tööjõu kulud, mitte ainult vahendajate omad....
Minu õppematerjalid täienesid olulisel määral väga väärtusliku info- ja pildimaterjaliga.

Puuvilla puhastamisel tolmust ja kobestamisel on naiste näod kaetud rätikutega, mis on üle pea tõmmatud, et tolm suhu ja silma ei satuks. Kogu sorteerimis- ja puhastamisprotsess on käsitsi....

Thursday, October 6, 2011

KÜLL ON EESTIS IKKA HEA ELADA....

  • Kliima on Eestis mõnus. See kuumus, mis siin on, on väga salapärane. Tund aega sellistes riietes nagu ma olen, linna peal kõndida...ja higi voolab ojadena ja ometigi ei tunneta seda kuumust. Õhtuti oleks nagu enam-vähem, aga lämbe on ikkagi ja eriti nagu ei julge ja jaksa ka enam õhtul kuhugi minna.
  • Eestis ei pea siseruume konditsioneerima. Kujutage ette - väljas on 30 kraadi ja klassiruumis, kus meil loengud toimuvad, heal juhul 15 kraadi. Ühest äärmusest teise...
  • Eestis on niiiiiiiiii puhas. Siinsest mustusest tuleb osata mööda vaadata, muidu kaoks söögiisu jäädavalt. Meie prügimäed on oluliselt viisakamad ilma liialdamata.
  • Teeäärne kraavike....prügist ja prahist ummistunud...
  • Eestis ei ole inimesed nii pealetükkivalt lahked :) ega kurjakuulutavalt hirmuäratavad - kõik on balansis. Yes - Mam, Thanks - Mam, Please - Mam - tahaks nagu öelda, et laske mul natuke niisama ka olla.
  • Eesti on hea lõhnaga maa. Ma ei kujuta ette, kui kaua see India-lõhn mul küljes püsib pärast 2-kuulist siinolekut. Selle lõhnaga peab samamoodi harjuma. Mina ei ole veel päriselt harjunud, sest täna ei suutnud ma rohkem süüa kui 2 banaani ja ohtralt sooja vett. India külmiku vesi on nagu meie toasoe vesi. Ei suutnud isegi õhtul sööma minna. Püksid hakkavad vaikselt juba puusade pealt maha libisema.
  • Eesti õppejõud on vähem emotsionaalsed, kuid see-eest on nende inglise keele hääldus väga originaalilähedane. Pool energiat kulub siin sellele, et hääldusest aru saada, alles siis hakkad mõtlema sõnade tähendusele. Huvitaval kombel on kirjaoskajatel üllatavalt hea ingliskeelne sõnavara. Ja veel huvitavam on see, et sellest jubeda hääldusega inglise keelest saavad väga hästi aru kõik mustad mehed, kes ise sama hullult hääldavad.
  • Eestis on kõik VÄGA kvaliteetne. See mis siin peetakse väga heaks, kuuluks meil mahakandmisele.
  • Eestis peetakse öörahu. Siin võib keset ööd äkki selline lärm olla, nagu lastaks midagi õhku...
Loetelu võiks pikendada, aga siis jääks Indiast äkki vale mulje. Laupäeviti sõidutatakse meid siit linnast välja. Lootust on siis midagi sellist ka näha nagu kunagi India filmides :).

Täna sain päris mitu huvitavat fakti teada. Suhtlesin ühe kena hindu naisega - tuleb välja, et nad kodus sarisid ei kannagi, vaid on ka t-särgis ja pükstes. Ja Bangladeshi poiss kummutas ümber väite, et džuudist saab ka rõivatekstiili - ei saa, ainult segatuna puuvillaga. Kutsus Bangladeshi tootmist vaatama.
Veel üks minu jaoks harjumatu teadmine - meil on grupis üks araabia naine, selline rätikuga ja puha, aga nii julge ning teravate ja irooniliste ütlemistega ja lõõbib meestega võidu.... Mina naiivne arvasin, et nad on sellised vaiksed ja tagasihoidlikud jne.
Ja kõik Aafrika riigid on erinevad - tuleb välja, et Botswanas ei toodeta üldse tekstiili - tegelevad ainult kaunite kunstide ja käsitööga ja ainult koduturu jaoks.

Wednesday, October 5, 2011

ELAMUSED SEINAST SEINA!!

Mu sisetunne ei petnud. Valge nahaga naine on leedukas !!!! Väga lahe kuju - Vilniuses ühes ettevõttes-salongis disainer, aga lõpetanud on hoopis näitlejakooli. Ja tõesti - igav temaga ei hakka. Ja minu elamused kahvatuvad tema omade kõrval - eks ta ole muidugi emotsionaalsem ka. Ta oli lennukiga öösel Mumbaisse jõudnud ja avastanud, et jätkulend on hoopis teises lennujaamas ja järgmisel päeval. Kohalik taksojuht oli suutnud teda veenda, et viib ta ühte hotelli. Koht oli olnud tõesti seline, et ta ta arvas, et nüüd varastatakse ta paljaks ja tapetakse ära.... Aga siin ta on ja ei julgenud eile hotellist jalgagi välja pista. Kõik imestasid, kuidas mina nii julge olin :).
Aga geograafia ühendab, pole midagi öelda. Sõbrunesime kohe usbekkidega ja ka nemad ütlesid, et nii hea on ikka omade keskel!!!!! :) Usbekid töötavad kolmekesi Taškendis tekstiiliinstituudis. Jällegi lahedad inimesed. Nüüdseks liigume linnas ainult usbekkide sabas - ikkagi mehed ja natuke tumedamad ka...

Mina, leedu tüdruk, usbeki tüdruk, usbeki poiss ja teine poiss pildistab.

Aga mis tore kirju seltskond: Kongo, Keenia, Mosambiik, Omaan, Sudaan, Bangladesh, Vietnam, Sri Lanka, Tai ja üks vennike Serbiast (näeb välja nagu tavaline Eesti mees). Tutvust tegin Zimbabwe mehega, sest tal on väga vahva nimi - Edison. Lubas Ediks kutsuda :) :).

Tekstiili instituut on ikka lõunamaiselt omapärane. Pigem oli mul Aafrikast selline ettekujutus. Üldiselt Aafrika mehed suhtuvad üsna üleolevalt kohalikesse (vähemalt mõned neist).

Instituudi sisehoov näeb välja selline.

Meie 1.päev oli rohkem selline tutvumine ja asjaajamised. Nüüd siis andsin passi ka käest ära. Nad lihtsalt väitsid, et nemad hoiavad seda paremini. Tutvumiseks tuli poodiumile ronida ja mikrofon käes ennast tutvustada - mul araverelisel hakkas muidugi käsi kohe värisema. Eesti oli nende jaoks üldse üks suur müstika. See meie nn kuraator - indu Karthi - on tegelikult nagu India Eddie Murphy. Nii, et see tutvumise värk oli nagu kino, igatahes naerda sai küll väga palju. Eriti, kui Aafrika meestel oma naiste kokkulugemine sassi läks :)

Päeval nagu ei teinudki midagi, aga õhtuks on palavus ja see jube vürtsikas toit viimasegi jõu võtnud. Mina neid nende tavatoite küll süüa ei saa. Isegi usbekk ütles, et ainuke, mis ülepipardatud ei ole, on keedumuna. Hindud kutsusid mind eksperdiks erinevaid toite maitsma ja see, mis on nende jaoks mittevürtsikas, paneb minul suu õhkama. Leedu tüdruk arvas, et varsti hakkame kõik tuld purskama..... Ja Kallel on õigus - tõesti enam süüa ei taha. Äärmisel juhul ainult vett ja puuvilju. Ja mis te arvate, mis keeles me omavahel räägime : hudetj pudem.

Tuesday, October 4, 2011

KULTUURIšOKK!!!

Ausalt - ei oleks osanud arvata, et asjad siin nii on nagu nad on. See on ikka täiega grazy. Üllatusi on igast rubriigist....

Hommikul restos sain endale sõbra - tõenäoliselt kõige julgem ja ambitsioonikam väike valgete silmade ja lokkis juustega hindu, nii umbes 1.50 pikk. Usub tõemeeli, et võrkturundus Amway aitab temal, tema lastel ja lastelastel haljale oksale jõuda. Aga senikaua tuleb tal hotellis tööl käia... Muidu väga sõbralik poiss - lubas mind igal hommikul restoranis tervitada eesti keeles: tere hommikust! See kukkus tal üllatavalt hästi välja.

Üritasin ennast maskeerida, kuid tänaval selgus, et ükski kohalik naine ei kanna rätti peas ja ammugi mitte päikesprille :)

Esimest korda elus ei julge ma hotellist eriti kaugele minna ja kohati on see täiesti võimatu, sest ma ei ole veel piisavalt treeninud tänava ületamist. Selleks peab olema väga osav ja külma närviga. Sellist momenti, kus tänaval hetkeks ühtegi liiklusvahendit ei ole - ei eksisteeri.... See tähendab, et tuleb hooga ja võimalikult kiiresti joosta slaalomit üle tänava - tõeline ellujäämiskursus. Seega eelistan siiani tänavatel parempöördeid. Kuna kõik tänavad on ühtmoodi hullud - kitsad, räpased, ilma kõnniteedeta (on ainult suur autotee, kus muuhulgas liiguvad ka jalakäijad), siis on väga lihtne ära eksida. Seetõttu on trajektooriks peamiselt sirgjoon - edasi ja tagasi.
Ainuke püha loom, keda siiani kohanud olen. Uskumatu, kuidas tal sellistes tingimustes hing sees püsib. Oligi nagu laksu all....meditatiivses seisundis.

Kujutage ette sipelgapesa, kuhu on kukkunud tundmatu elukas. Algul jõllitatakse üksteist ja siis üritatakse aimata, mis edasi saab - kas igaüks liigub oma teed või ...... Vot täpselt niiviisi ma end tänaval tunnengi. Naisi praktiliselt üldse tänavatel ei ole (mõned üksikud) ja peale selle olen ma teistega võrreldes ikka väga eriline. Mind ikka vahitakse varjamatult. Ja need mehed, keda siin tänavatel kohtab - kohati on tunne, et olen sattunud varajasse keskaega.... Ma ei ole julgenud eriti isegi fotokat kotist välja võtta - ma ei saa näost aru, kuidas nad reageeriksid. Ma absoluutselt enam ei imesta, et India viisa hariduse lahtris oli valik - kirjaoskamatu. Klassivahed on tohutud.... Sõber restoranist ütles küll, et siin on kõik sõbralikud ja võin julgelt teed küsida, aga mida sa kirjaoskamatult küsid, kui ta ainult tamili keeles räägib.

See vist oli selle ümbruskonna kõige hoolitsetum eramu. Omanikud on otsustanud maja isegi värvida.


Tegin tutvust kohaliku individuaalõmblusateljeega. Müstika.....kuidas on ka võimalik. Singeri-taoline käsiajamiga masin on poolenisti õue veetud ja valmisõmmeldud detailid kukuvad sinnasamasse tolmu sisse maha. Oi, kuidas ei tahaks siin kvaliteedijuhina töötada!!!
Kohalik ateljee - meister tuli ise poseerima. Kohe tõi tagatoast ka mõõdulindi ja oleks kindlasti soodsalt sari saanud. Inglise keeles oskas ainult üks ta töötajatest 2 sõna öelda. Seega piirdus kohtumine viisakate kummarduste saatel naeratustega.


Sööma läksin elamuse pärast, sest pimedas ei julge tõesti enam hotellist üksinda välja minna. Ja kujutage ette, kuidas on istuda üksinda restoranis ja kuus meest jooksevad üksteist pikali, et võimalikult paremini teenindada. Toidud on mulle seni sattunud üsna jubedad (tegemist on minu maitsega) - veeklaas on kogu aeg kõrval, et piprapuru alla loputada, aga teeninduselamus on vaatamisväärsus. Võrreldav meie kokakooli kutsevõistlustega, kus igaüks pingutab ennastületavalt, et paremat hinnet saada. Ja samas, kui palju on veel õppida... :) Näide: tellisin desserdiks jäätise ja kohvi. Poiss tõi mulle kohvi, kui mul oli jäätis poolenisti söödud .....ja kus ta sai alles ülemuselt nahutada, et enne ei küsinud mu käest, kas ma soovin kohvi enne jäätise söömise lõpetamist või pärast seda.

Täna nägin hotellis ühte valge nahaga naist - oli küll mustade pikkade juustega, kuid ikkagi hele. Väike lootus on, et ehk on ta ka selles programmis.... Keenia mehed on juba platsis - neli tursket süsimusta meest....

Monday, October 3, 2011

ADRENALIINIROHKE INDIA!!!

Vastuvõtt

Pärast 30-tunnist teelolekut ja magamatust, olen lõpuks jõudnud kohale. Meeldejäävamad hetked sõidust: Londoni Heathrow lennujaam on transfeeridele ettearvamatu ja logistiliselt üsna keerukas. Selleks, et jõuda ühelt lennult teisele, pidin mina muuhulgas läbima jalgsi pikki vahemaid mööda lõputuid koridore, siis avastama, et tuleb vahetada terminali; seejärel leidma väljapääsu, kus buss teise terminali toimetab, siis läbima uuesti turvakontrolli koos kõikide asjadega, seejärel avastama, et lennuk väljub teise tähega sektsioonist, kuhu viis kiirrong jne.jne. Kokku võtsid kõik protseduurid aega üle tunni (hea, et ma ei läinud vahepeal WC-sse aega kulutama...).

Lennukis Bengalurusse olin üks 6-st valgema nahaga reisijast, ülejäänud 150 olulisemalt tõmmumad. Istusin 9 tundi kahe hindu vahel, nii et üks kord sain püsti korraks tõusta. Ma ei oleks üldse uskunud, et suudan nii kaua praktiliselt liikumatult ühe koha peal istuda. Kui eesistuja oma pingi ka sülle lasi, siis ei saanud isegi tooli seljatoe peal olevalt ekraanilt filmi vaadata, sest silme ees hakkas virvendama. Siis panin silmad kinni ja kuulasin läbi klappide ainult teksti. Lennu lõpuks hakkas pea valutama ja süda läks pahaks, nii et loobusin isegi toidust.

India võttis vaatamata südaööle vastu kuumaleitsakuga. Järgmised 4 tundi kohalikus lennujaamas, kus mul tuli uuesti check-innida. Turvakontrolli järjekord: kõigepealt 4 suurt sektsiooni - for gentleman, siis for crew, siis for other personel ja siis.....arvake ära, kes.....väikene vaheke for ladies.

Coimbatori lennujaama ees ootasin ma oma kohvritega, et keegi minunimelise sildiga ka vehiks, aga mida ei olnus, seda ei olnud. Seisin siis seal nagu vaatamisväärsus kohalikele ja mõtisklesin omaette, kas odavam oleks helistada Eestisse või kohalikele.... Lõpuks, kui olin sinna praktiliselt üksinda vahtima jäänud, astus üks tumedaverd mees ligi ja küsis, kas mina olen Eestist. Esimest korda oli mul tõmmu mehe üle väga hea meel. Kotid haarati mult käest, kutsuti takso ette ja öeldi, et hotellis oodatakse mind. Kuigi istusin taksos taga, vajutasin pidevalt pidurit. See oli ikka päris hull ralli - nagu maratonijooks laial teel - igaüks vaatab, kuidas saab ja kas saab, peaasi, et mööda saab. Signaalitamine ei ole mitte märguanne eest ära minekuks, vaid hoiatus kiirest lähenemisest ehk teisisõnu - tõmba eest, kui koperdad.

Hotelli vastuvõtus olin nagu kauge maa valge kuninganna - punane vaip, kuldsed vanikud ja linikud, mis kõik mulle külge riputati, siis fotod tõenäoliselt tähtsate tegelastega ja kogu protsessi filmiti. Ausalt öeldes - ega ma neid pilte endast eriti näha ei taha - 30 tundi magamatust ja äraistutud riided seljas.....

Hotell on üllatavalt OK. Vähemalt tuba on 3 x suurem kui Barcelona 3-s tärnis ja täiesti OK. Korralik wifi, head pesemistingimused, konditsioneerid, ventilaatorid, kohvi ja tee tegemise võimalus, joogivett uuendatakse kannus päevas mitu korda ja telekas 250-e kanaliga 15-s erinevas keeles, milles mina vahet ei tee.
Kohe juhatati külaline kauge maa tagant hotelli restorani sööma, kus kaks venda jälgisid ja üritasid aimata, mida ma veel sooviksin ja 4 venda tormasid soove täitma. Väga armas oli näha seda õnnelikku nägu, et just temal oli au mulle serveerida värsket papaia toormahla, mida ma elus esimest korda jõin.

Karthikeyan ehk lühidalt Karti , kes selle programmi eest vastustab, on väga sümpaatne noor hindu, kes ladus mulle 2000 ruupiat kohe peo peale ja küsis, kas mind võib Dianaks või Tuulikuks kutsuda.....

Selliste tingimustega residentsis ma siis elangi 2 järgmist kuud....

Hotellituba on väga euroopalik....ehki linad ei ole nii valged ja siledad...

Vaade hotelli aknast 4.korruselt...