Ausalt - ei oleks osanud arvata, et asjad siin nii on nagu nad on. See on ikka täiega grazy. Üllatusi on igast rubriigist....
Hommikul restos sain endale sõbra - tõenäoliselt kõige julgem ja ambitsioonikam väike valgete silmade ja lokkis juustega hindu, nii umbes 1.50 pikk. Usub tõemeeli, et võrkturundus Amway aitab temal, tema lastel ja lastelastel haljale oksale jõuda. Aga senikaua tuleb tal hotellis tööl käia... Muidu väga sõbralik poiss - lubas mind igal hommikul restoranis tervitada eesti keeles: tere hommikust! See kukkus tal üllatavalt hästi välja.
Esimest korda elus ei julge ma hotellist eriti kaugele minna ja kohati on see täiesti võimatu, sest ma ei ole veel piisavalt treeninud tänava ületamist. Selleks peab olema väga osav ja külma närviga. Sellist momenti, kus tänaval hetkeks ühtegi liiklusvahendit ei ole - ei eksisteeri.... See tähendab, et tuleb hooga ja võimalikult kiiresti joosta slaalomit üle tänava - tõeline ellujäämiskursus. Seega eelistan siiani tänavatel parempöördeid. Kuna kõik tänavad on ühtmoodi hullud - kitsad, räpased, ilma kõnniteedeta (on ainult suur autotee, kus muuhulgas liiguvad ka jalakäijad), siis on väga lihtne ära eksida. Seetõttu on trajektooriks peamiselt sirgjoon - edasi ja tagasi.
Kujutage ette sipelgapesa, kuhu on kukkunud tundmatu elukas. Algul jõllitatakse üksteist ja siis üritatakse aimata, mis edasi saab - kas igaüks liigub oma teed või ...... Vot täpselt niiviisi ma end tänaval tunnengi. Naisi praktiliselt üldse tänavatel ei ole (mõned üksikud) ja peale selle olen ma teistega võrreldes ikka väga eriline. Mind ikka vahitakse varjamatult. Ja need mehed, keda siin tänavatel kohtab - kohati on tunne, et olen sattunud varajasse keskaega.... Ma ei ole julgenud eriti isegi fotokat kotist välja võtta - ma ei saa näost aru, kuidas nad reageeriksid. Ma absoluutselt enam ei imesta, et India viisa hariduse lahtris oli valik - kirjaoskamatu. Klassivahed on tohutud.... Sõber restoranist ütles küll, et siin on kõik sõbralikud ja võin julgelt teed küsida, aga mida sa kirjaoskamatult küsid, kui ta ainult tamili keeles räägib.
Tegin tutvust kohaliku individuaalõmblusateljeega. Müstika.....kuidas on ka võimalik. Singeri-taoline käsiajamiga masin on poolenisti õue veetud ja valmisõmmeldud detailid kukuvad sinnasamasse tolmu sisse maha. Oi, kuidas ei tahaks siin kvaliteedijuhina töötada!!!
Sööma läksin elamuse pärast, sest pimedas ei julge tõesti enam hotellist üksinda välja minna. Ja kujutage ette, kuidas on istuda üksinda restoranis ja kuus meest jooksevad üksteist pikali, et võimalikult paremini teenindada. Toidud on mulle seni sattunud üsna jubedad (tegemist on minu maitsega) - veeklaas on kogu aeg kõrval, et piprapuru alla loputada, aga teeninduselamus on vaatamisväärsus. Võrreldav meie kokakooli kutsevõistlustega, kus igaüks pingutab ennastületavalt, et paremat hinnet saada. Ja samas, kui palju on veel õppida... :) Näide: tellisin desserdiks jäätise ja kohvi. Poiss tõi mulle kohvi, kui mul oli jäätis poolenisti söödud .....ja kus ta sai alles ülemuselt nahutada, et enne ei küsinud mu käest, kas ma soovin kohvi enne jäätise söömise lõpetamist või pärast seda.
Täna nägin hotellis ühte valge nahaga naist - oli küll mustade pikkade juustega, kuid ikkagi hele. Väike lootus on, et ehk on ta ka selles programmis.... Keenia mehed on juba platsis - neli tursket süsimusta meest....
Hommikul restos sain endale sõbra - tõenäoliselt kõige julgem ja ambitsioonikam väike valgete silmade ja lokkis juustega hindu, nii umbes 1.50 pikk. Usub tõemeeli, et võrkturundus Amway aitab temal, tema lastel ja lastelastel haljale oksale jõuda. Aga senikaua tuleb tal hotellis tööl käia... Muidu väga sõbralik poiss - lubas mind igal hommikul restoranis tervitada eesti keeles: tere hommikust! See kukkus tal üllatavalt hästi välja.
Üritasin ennast maskeerida, kuid tänaval selgus, et ükski kohalik naine ei kanna rätti peas ja ammugi mitte päikesprille :)
Esimest korda elus ei julge ma hotellist eriti kaugele minna ja kohati on see täiesti võimatu, sest ma ei ole veel piisavalt treeninud tänava ületamist. Selleks peab olema väga osav ja külma närviga. Sellist momenti, kus tänaval hetkeks ühtegi liiklusvahendit ei ole - ei eksisteeri.... See tähendab, et tuleb hooga ja võimalikult kiiresti joosta slaalomit üle tänava - tõeline ellujäämiskursus. Seega eelistan siiani tänavatel parempöördeid. Kuna kõik tänavad on ühtmoodi hullud - kitsad, räpased, ilma kõnniteedeta (on ainult suur autotee, kus muuhulgas liiguvad ka jalakäijad), siis on väga lihtne ära eksida. Seetõttu on trajektooriks peamiselt sirgjoon - edasi ja tagasi.
Ainuke püha loom, keda siiani kohanud olen. Uskumatu, kuidas tal sellistes tingimustes hing sees püsib. Oligi nagu laksu all....meditatiivses seisundis.
Kujutage ette sipelgapesa, kuhu on kukkunud tundmatu elukas. Algul jõllitatakse üksteist ja siis üritatakse aimata, mis edasi saab - kas igaüks liigub oma teed või ...... Vot täpselt niiviisi ma end tänaval tunnengi. Naisi praktiliselt üldse tänavatel ei ole (mõned üksikud) ja peale selle olen ma teistega võrreldes ikka väga eriline. Mind ikka vahitakse varjamatult. Ja need mehed, keda siin tänavatel kohtab - kohati on tunne, et olen sattunud varajasse keskaega.... Ma ei ole julgenud eriti isegi fotokat kotist välja võtta - ma ei saa näost aru, kuidas nad reageeriksid. Ma absoluutselt enam ei imesta, et India viisa hariduse lahtris oli valik - kirjaoskamatu. Klassivahed on tohutud.... Sõber restoranist ütles küll, et siin on kõik sõbralikud ja võin julgelt teed küsida, aga mida sa kirjaoskamatult küsid, kui ta ainult tamili keeles räägib.
See vist oli selle ümbruskonna kõige hoolitsetum eramu. Omanikud on otsustanud maja isegi värvida.
Tegin tutvust kohaliku individuaalõmblusateljeega. Müstika.....kuidas on ka võimalik. Singeri-taoline käsiajamiga masin on poolenisti õue veetud ja valmisõmmeldud detailid kukuvad sinnasamasse tolmu sisse maha. Oi, kuidas ei tahaks siin kvaliteedijuhina töötada!!!
Kohalik ateljee - meister tuli ise poseerima. Kohe tõi tagatoast ka mõõdulindi ja oleks kindlasti soodsalt sari saanud. Inglise keeles oskas ainult üks ta töötajatest 2 sõna öelda. Seega piirdus kohtumine viisakate kummarduste saatel naeratustega.
Sööma läksin elamuse pärast, sest pimedas ei julge tõesti enam hotellist üksinda välja minna. Ja kujutage ette, kuidas on istuda üksinda restoranis ja kuus meest jooksevad üksteist pikali, et võimalikult paremini teenindada. Toidud on mulle seni sattunud üsna jubedad (tegemist on minu maitsega) - veeklaas on kogu aeg kõrval, et piprapuru alla loputada, aga teeninduselamus on vaatamisväärsus. Võrreldav meie kokakooli kutsevõistlustega, kus igaüks pingutab ennastületavalt, et paremat hinnet saada. Ja samas, kui palju on veel õppida... :) Näide: tellisin desserdiks jäätise ja kohvi. Poiss tõi mulle kohvi, kui mul oli jäätis poolenisti söödud .....ja kus ta sai alles ülemuselt nahutada, et enne ei küsinud mu käest, kas ma soovin kohvi enne jäätise söömise lõpetamist või pärast seda.
Täna nägin hotellis ühte valge nahaga naist - oli küll mustade pikkade juustega, kuid ikkagi hele. Väike lootus on, et ehk on ta ka selles programmis.... Keenia mehed on juba platsis - neli tursket süsimusta meest....
"Oi, kuidas ei tahaks siin kvaliteedijuhina töötada!!!"
ReplyDeleteNaersin tükk aega. :D