Pühapäev on meil puhkepäev. Siis tuleb mõne pundiga, soovitavalt meesterahvad, kokku leppida, et linna peale minna. Nii on kindlam. Pealegi suhtutakse meestesse väga soojalt - poeugerikes surutakse kohe kätt nagu vanadel sõpradel. Naistesse suhtutakse ettevaatlikult ja ammugi ei tule keegi kätt suruma. Ja veel on lahe see, et kui mees ja naine koos poes on, siis suheldakse ja näidatakse ikkagi kõike mehele, aga kui on vaja otsustada, siis vaadatakse naisele otsa :), et mida Mam ütleb....
Tüüpiline linnapilt ilusamates paikades...
Siiani ei ole selles linnas näinud ühtegi valget inimest (va meie grupi leedukas ja serblane). Meid kutsutakse grupis lihtsalt eurooplasteks. Aga tänu sellele on mu silmaring rahvuste ja rahvaste kui lihtsalt inimeste mõistmisest oluliselt avardunud. See on omapärane kogemus viibida koos hinduistide, moslemite, araablaste ja teiste kurrunurruvutisaarte esindajatega ning saada naljadest ühtemoodi aru, arutada igapäevaelu sündmusi ja lõõpida sõbralikult ühtede või teiste puuduste üle.
Rahvaste sõprus ;) - Indoneesia, Usbekistan, Eesti, Mosambiik
Kokkadeks mehed!!!! Äärmine sõbralikkus ja külalislahkus.... Muideks usbekid ütlesid, et nende puuvillatootmine on kõik automatiseeritud....ja jälle kutsusid vaatama..
Õnneks on siin ka päris kaasaegsed kaubanduskeskused....sisu poolest.....aga see, kuidas toimub ostlemine....on jälle üle mõistuse. Kõigepealt võtab sind juba ukse peal 3-4 nn teenindajat vastu, kummardavad ja naeratavad ja sammugi maha ei jää. Kõik on aitamise nimel!!!! Olles teada saanud, mis sind huvitab, annavad nad sind järgmisele 4-le tegelasele üle, kes kõik hakkavad sulle üksteisevõidu asju pakkuma. Kui vaja - mõõdavad risti-rästi üle, teevad kindlaks su eelistused ja toovad kõik kohale. Nad ei kao hetkekski su kõrvalt. Kui ikkagi midagi ei sobi, siis annavad järgmistele üle jne...jne...Lõpuks kui oled midagi ostnud, siis kohe seda kätte ei anta. Pakitud kauba saad kätte enne keskusest lahkumist ukse juures.
Eile oli ettevõtete päev. Sõitsime linnast välja - oli võimalus näha seda Lõuna-Indiat siin nii ilus kui valus. Peamiselt siiski valus (või pööran mina sellele liiga palju tähelepanu). Suursuguselt majesteetlikud kookospalmide salud, roheline mägimaastik, helesinised veesilmad ja erksavärviliselt kaunid rohkeõielised põõsad vaheldumusi äärmiselt räpaste teeäärtega, kuhjunud ja haisvate prügihunnikute ja kuiva tolmu sees kügelevate inimvaredega (minu mõõdupuu järgi).
Ilus India....
Külastasime tekstiili (peamiselt puuvillaga seotud) testimisseadmeid tootvat firmat. Paljud aparaadid tulid väga tuttavad ette. Nägin, kuidas nad siis crockmeetreid kokku panevad ja kiudusid tõmbavad. Tegemist väga tunnustatud firmaga siin, sest nad olid oma boksiga ka ITMA-l olnud. Huvitav, mis meie kooli nn pesumasin maksis, sest nemad pakkusid analoogset 2000 USD eest. Tuneesia mees arvas küll, et transport maksaks teist sama palju.
Teine ettevõte oli maiuspala minu jaoks - puuvilla esmase töötlemise vabrik. Jube - milline orjatöö (eurooplase jaoks). Mõelge sellele, et tänu väga vaeste inimeste tervistohverdavale tööle kanname me seljas nii odavaid keskkonnasäästlikke!!!!! (loe: inimene ei ole keskkond!) puuvillaseid riideid ja tahame kogu aeg veel odavamaid..... Minust saab järjest enam ja enam parendatud omadustega keemiliste kiudude pooldaja (tegelikult ma juba olengi suur viskoosi-sõber) või tuleb hakata ka looduslikest kiududest valmistatud toodete eest õiglasemat hinda maksma, mis kataks kinni ka tootjate tööjõu kulud, mitte ainult vahendajate omad....
Minu õppematerjalid täienesid olulisel määral väga väärtusliku info- ja pildimaterjaliga.
Puuvilla puhastamisel tolmust ja kobestamisel on naiste näod kaetud rätikutega, mis on üle pea tõmmatud, et tolm suhu ja silma ei satuks. Kogu sorteerimis- ja puhastamisprotsess on käsitsi....
No comments:
Post a Comment