India on nii eripalgeline ja seda on näha absoluutselt igal pool - uskumatust vaesusest suurte rikkusteni...ja see kontrast on mitmeid kordi suurem kui ükskõik kus Euroopas. Meil on grupis 2 Bombay poissi ja nad avaldasid oma arvamust, et neil on tõsiselt kahju, kui meie ettekujutus Indiast piirdub selle linnaga, kus me elame, sest SEE EI PIDAVAT OLEMA ÜLDSE ÕIGE INDIA. Siin ei pidavat olema ei India kultuuri, traditsioone ega midagi, mis iseloomustaks Indiat tervikuna. Hindu poisid ütlesid, et nad tunnevad häbi selle üle, mida me siin peame üle elama. Vot siis! Omalt poolt on nad valmis tegema kõik, et me tulevikus Indias ennast kunagi halvasti tundma ei pea.
Muideks Bombay poisid räägivad kohalikega inglise keeles, sest nad ei räägi tamili keelt.
Tegelikult olen ma korduvalt tahtnud oma õpingutest kirjutada, kuid tänu teravatele elamustele, on see tahaplaanile jäänud. Kindlasti ma jõuan seda veel teha....
Just siis, kui ma arvasin õige päeva olevat oma erialaste teadmiste laiendamisest kirjutada, juhtus meil selline lugu....... Hakkas vihma sadama, kohe päris tugevalt (kuid sellele vaatamata on väga soe). Meie loengud lõpevad tavaliselt 16.30 (kohaliku aja järgi, mis 2,5 tundi Eestist ees) ja buss, mis meid iga päev instituudist hotelli viib, startis tavapärasel ajal. Hotelli on umbes 10 km, kuid India liiklus on teine vaatamisväärsus.... Üsna peagi sai selgeks, et oleme totaalses ummikus ja liigume suure bussiga sentimeeterhaaval keset seda tohutut rägastikku: bussid, autod, mootorrattad, jalakäijad ja teised kummalised sõiduvahendid kuni vankrite ja kärudeni välja. Kui me olime umbes 2 tundi!!!!! ukerdanud, siis sai bussil kütus otsa!!!!! Umbkeelne bussijuht laiutas käsi. Kui me olime pool tundi selles hullus liikluses lihtsalt bussis istunud ja välja vahtinud seda ilmaimet, siis ärksamad meie grupi liikmed teatasid, et ei ole mõtet siin bussis ööbida, vaid tuleb leida omal käel tee hotellini. Asukoht teadmata, kaart ei ole (sellest ei ole siin ka midagi kasu), pilkane pimedus, lausvihm, vesi kohati poolde säärde, jube mustus, tohutu intensiivne liiklus ümberringi ja puuduvad kõnniteed!!!! Ma ei ole elu sees sellist asja kogenud!! Seda võiks võrrelda sellega, kui üritada tipptunnil, pimedas, punase tule ajal Pärnu mnt ületada, kuid liiklus on veel 3 x tihedam. Jaotusime gruppidesse ja laveerisime selle liiklusvoolu sees, hoidsime üksteisel silma peal ja nii see "kodutee" algas. Üks väike süsimust Zimbabwe mees tegi mulle ees teed - ta oli nii must, et raske oli teda pimedas näha :) Kui lõpuks ükskord hotellini jõudsime, siis oli igaühel, mida meenutada.....
Üldiselt näeb meie elurõõmus grupp välja selline....
No comments:
Post a Comment