Diana Tuulik blogi: ADRENALIINIROHKE INDIA!!!

Vastuvõtt

Pärast 30-tunnist teelolekut ja magamatust, olen lõpuks jõudnud kohale. Meeldejäävamad hetked sõidust: Londoni Heathrow lennujaam on transfeeridele ettearvamatu ja logistiliselt üsna keerukas. Selleks, et jõuda ühelt lennult teisele, pidin mina muuhulgas läbima jalgsi pikki vahemaid mööda lõputuid koridore, siis avastama, et tuleb vahetada terminali; seejärel leidma väljapääsu, kus buss teise terminali toimetab, siis läbima uuesti turvakontrolli koos kõikide asjadega, seejärel avastama, et lennuk väljub teise tähega sektsioonist, kuhu viis kiirrong jne.jne. Kokku võtsid kõik protseduurid aega üle tunni (hea, et ma ei läinud vahepeal WC-sse aega kulutama...).

Lennukis Bengalurusse olin üks 6-st valgema nahaga reisijast, ülejäänud 150 olulisemalt tõmmumad. Istusin 9 tundi kahe hindu vahel, nii et üks kord sain püsti korraks tõusta. Ma ei oleks üldse uskunud, et suudan nii kaua praktiliselt liikumatult ühe koha peal istuda. Kui eesistuja oma pingi ka sülle lasi, siis ei saanud isegi tooli seljatoe peal olevalt ekraanilt filmi vaadata, sest silme ees hakkas virvendama. Siis panin silmad kinni ja kuulasin läbi klappide ainult teksti. Lennu lõpuks hakkas pea valutama ja süda läks pahaks, nii et loobusin isegi toidust.

India võttis vaatamata südaööle vastu kuumaleitsakuga. Järgmised 4 tundi kohalikus lennujaamas, kus mul tuli uuesti check-innida. Turvakontrolli järjekord: kõigepealt 4 suurt sektsiooni - for gentleman, siis for crew, siis for other personel ja siis.....arvake ära, kes.....väikene vaheke for ladies.

Coimbatori lennujaama ees ootasin ma oma kohvritega, et keegi minunimelise sildiga ka vehiks, aga mida ei olnus, seda ei olnud. Seisin siis seal nagu vaatamisväärsus kohalikele ja mõtisklesin omaette, kas odavam oleks helistada Eestisse või kohalikele.... Lõpuks, kui olin sinna praktiliselt üksinda vahtima jäänud, astus üks tumedaverd mees ligi ja küsis, kas mina olen Eestist. Esimest korda oli mul tõmmu mehe üle väga hea meel. Kotid haarati mult käest, kutsuti takso ette ja öeldi, et hotellis oodatakse mind. Kuigi istusin taksos taga, vajutasin pidevalt pidurit. See oli ikka päris hull ralli - nagu maratonijooks laial teel - igaüks vaatab, kuidas saab ja kas saab, peaasi, et mööda saab. Signaalitamine ei ole mitte märguanne eest ära minekuks, vaid hoiatus kiirest lähenemisest ehk teisisõnu - tõmba eest, kui koperdad.

Hotelli vastuvõtus olin nagu kauge maa valge kuninganna - punane vaip, kuldsed vanikud ja linikud, mis kõik mulle külge riputati, siis fotod tõenäoliselt tähtsate tegelastega ja kogu protsessi filmiti. Ausalt öeldes - ega ma neid pilte endast eriti näha ei taha - 30 tundi magamatust ja äraistutud riided seljas.....

Hotell on üllatavalt OK. Vähemalt tuba on 3 x suurem kui Barcelona 3-s tärnis ja täiesti OK. Korralik wifi, head pesemistingimused, konditsioneerid, ventilaatorid, kohvi ja tee tegemise võimalus, joogivett uuendatakse kannus päevas mitu korda ja telekas 250-e kanaliga 15-s erinevas keeles, milles mina vahet ei tee.

Kohe juhatati külaline kauge maa tagant hotelli restorani sööma, kus kaks venda jälgisid ja üritasid aimata, mida ma veel sooviksin ja 4 venda tormasid soove täitma. Väga armas oli näha seda õnnelikku nägu, et just temal oli au mulle serveerida värsket papaia toormahla, mida ma elus esimest korda jõin.

Karthikeyan ehk lühidalt Karti , kes selle programmi eest vastustab, on väga sümpaatne noor hindu, kes ladus mulle 2000 ruupiat kohe peo peale ja küsis, kas mind võib Dianaks või Tuulikuks kutsuda.....