Mu sisetunne ei petnud. Valge nahaga naine on leedukas !!!! Väga lahe kuju - Vilniuses ühes ettevõttes-salongis disainer, aga lõpetanud on hoopis näitlejakooli. Ja tõesti - igav temaga ei hakka. Ja minu elamused kahvatuvad tema omade kõrval - eks ta ole muidugi emotsionaalsem ka. Ta oli lennukiga öösel Mumbaisse jõudnud ja avastanud, et jätkulend on hoopis teises lennujaamas ja järgmisel päeval. Kohalik taksojuht oli suutnud teda veenda, et viib ta ühte hotelli. Koht oli olnud tõesti seline, et ta ta arvas, et nüüd varastatakse ta paljaks ja tapetakse ära.... Aga siin ta on ja ei julgenud eile hotellist jalgagi välja pista. Kõik imestasid, kuidas mina nii julge olin :).
Aga geograafia ühendab, pole midagi öelda. Sõbrunesime kohe usbekkidega ja ka nemad ütlesid, et nii hea on ikka omade keskel!!!!! :) Usbekid töötavad kolmekesi Taškendis tekstiiliinstituudis. Jällegi lahedad inimesed. Nüüdseks liigume linnas ainult usbekkide sabas - ikkagi mehed ja natuke tumedamad ka...
Aga mis tore kirju seltskond: Kongo, Keenia, Mosambiik, Omaan, Sudaan, Bangladesh, Vietnam, Sri Lanka, Tai ja üks vennike Serbiast (näeb välja nagu tavaline Eesti mees). Tutvust tegin Zimbabwe mehega, sest tal on väga vahva nimi - Edison. Lubas Ediks kutsuda :) :).
Tekstiili instituut on ikka lõunamaiselt omapärane. Pigem oli mul Aafrikast selline ettekujutus. Üldiselt Aafrika mehed suhtuvad üsna üleolevalt kohalikesse (vähemalt mõned neist).
Meie 1.päev oli rohkem selline tutvumine ja asjaajamised. Nüüd siis andsin passi ka käest ära. Nad lihtsalt väitsid, et nemad hoiavad seda paremini. Tutvumiseks tuli poodiumile ronida ja mikrofon käes ennast tutvustada - mul araverelisel hakkas muidugi käsi kohe värisema. Eesti oli nende jaoks üldse üks suur müstika. See meie nn kuraator - indu Karthi - on tegelikult nagu India Eddie Murphy. Nii, et see tutvumise värk oli nagu kino, igatahes naerda sai küll väga palju. Eriti, kui Aafrika meestel oma naiste kokkulugemine sassi läks :)
Päeval nagu ei teinudki midagi, aga õhtuks on palavus ja see jube vürtsikas toit viimasegi jõu võtnud. Mina neid nende tavatoite küll süüa ei saa. Isegi usbekk ütles, et ainuke, mis ülepipardatud ei ole, on keedumuna. Hindud kutsusid mind eksperdiks erinevaid toite maitsma ja see, mis on nende jaoks mittevürtsikas, paneb minul suu õhkama. Leedu tüdruk arvas, et varsti hakkame kõik tuld purskama..... Ja Kallel on õigus - tõesti enam süüa ei taha. Äärmisel juhul ainult vett ja puuvilju. Ja mis te arvate, mis keeles me omavahel räägime : hudetj pudem.
Aga geograafia ühendab, pole midagi öelda. Sõbrunesime kohe usbekkidega ja ka nemad ütlesid, et nii hea on ikka omade keskel!!!!! :) Usbekid töötavad kolmekesi Taškendis tekstiiliinstituudis. Jällegi lahedad inimesed. Nüüdseks liigume linnas ainult usbekkide sabas - ikkagi mehed ja natuke tumedamad ka...
Mina, leedu tüdruk, usbeki tüdruk, usbeki poiss ja teine poiss pildistab.
Tekstiili instituut on ikka lõunamaiselt omapärane. Pigem oli mul Aafrikast selline ettekujutus. Üldiselt Aafrika mehed suhtuvad üsna üleolevalt kohalikesse (vähemalt mõned neist).
Instituudi sisehoov näeb välja selline.
Meie 1.päev oli rohkem selline tutvumine ja asjaajamised. Nüüd siis andsin passi ka käest ära. Nad lihtsalt väitsid, et nemad hoiavad seda paremini. Tutvumiseks tuli poodiumile ronida ja mikrofon käes ennast tutvustada - mul araverelisel hakkas muidugi käsi kohe värisema. Eesti oli nende jaoks üldse üks suur müstika. See meie nn kuraator - indu Karthi - on tegelikult nagu India Eddie Murphy. Nii, et see tutvumise värk oli nagu kino, igatahes naerda sai küll väga palju. Eriti, kui Aafrika meestel oma naiste kokkulugemine sassi läks :)
Päeval nagu ei teinudki midagi, aga õhtuks on palavus ja see jube vürtsikas toit viimasegi jõu võtnud. Mina neid nende tavatoite küll süüa ei saa. Isegi usbekk ütles, et ainuke, mis ülepipardatud ei ole, on keedumuna. Hindud kutsusid mind eksperdiks erinevaid toite maitsma ja see, mis on nende jaoks mittevürtsikas, paneb minul suu õhkama. Leedu tüdruk arvas, et varsti hakkame kõik tuld purskama..... Ja Kallel on õigus - tõesti enam süüa ei taha. Äärmisel juhul ainult vett ja puuvilju. Ja mis te arvate, mis keeles me omavahel räägime : hudetj pudem.
No comments:
Post a Comment